Angus Deaton on 70-aastane, kaitsnud doktorikraadi 1975. aastal Cambridge’i ülikoolis ning töötanud alates 1983. aastast USA-s Princetoni Ülikoolis professorina.
Suurem osa Deatoni tööst käsitleb majapidamiste tarbimis- ja säästmiskäitumist. 1970. aastate alguses leidus arvukalt teooriaid selle kohta, kuidas reageerivad majapidamised sissetuleku jm tingimuste muutumisele. Neid teooriaid testiti peaaegu alati kogu majandust iseloomustavate agregeeritud andmete, mitte aga indiviidi või majapidamise tasandil kogutud andmete abil.
Deaton oli üks esimesi, kes kasutas tarbimise ja säästmise uurimiseks indiviidi või majapidamise tasemel kogutud andmeid. Ta näitas, et agregeeritud andmete kasutamine ei pruugi anda informatiivseid tulemusi, kui eesmärk on analüüsida, kuidas reageerivad indiviidid või majapidamised muutustele oma majanduslikus olukorras. Näiteks leidis Deaton, et kogedes järsku, ent püsivat sissetulekute kasvu, suurendavad majapidamised tarbimist enamasti sissetulekutest vähem, kuigi mudel prognoosib vastupidist – seda nähtust tuntakse tänapäeval Deatoni paradoksi nime all.
Deatoni esimesed uurimistööd avasid ukse uuele lähenemisele tarbimise ja säästmise uurimisel, kasutades individuaalsete majapidamiste andmeid. Seda lähenemist on kasutanud ka Eesti Panga uurijad, et mõista Eesti majapidamiste tarbimiskäitumist (vt publikatsioonide loetelu allpool). On ilmnenud, et tarbimiskäitumine Eestis ei ole kooskõlas täielikult ratsionaalse või tulevikku vaatava käitumise teooriatega ning see võib aidata selgitada ka 2008. aasta globaalsele finantskriisile eelnenud aastate tarbimisbuumi.
Indiviidi tasandil andmete olulisust majapidamiste finantskäitumise mõistmisel on tähtsustanud ka Euroopa Keskpank: alates 2006. aastast tegutseb euroala riikide uurimisvõrgustik, kes kogub ja analüüsib majapidamiste finantskäitumise andmeid.
Deaton on tundnud huvi ka selle vastu, kuidas muudavad majapidamised erinevate toodete tarbimist hindade muutudes. See ei ole lihtne probleem, kuna näiteks veini tarbimine ei sõltu mitte ainult veini hinnast, vaid ka kõigi teiste toodete (näiteks õlle, viina, karastusjookide ja piima) hinnast. Ta aitas välja töötada meetodi, mis võimaldas kasutada kõigi teiste toodete hindade asemel ühte hinnaindeksit, mis teeb arvutused tunduvalt lihtsamaks. Seda meetodit kasutatakse sageli näiteks siis, kui valitsus püüab hinnata, milline mõju on alkoholile ja energiale kehtestatud maksude muutmisel.
Oma hilisema karjääri jooksul hakkas Deaton uurima laiemaid ühiskonnaprobleeme, nagu majandusareng ning ebavõrdsuse ja vaesuse mõõtmine. Ka siin oli tema peamine panus ulatuslike andmete kasutamises, et kontrollida varem testimata teooriate paikapidavust. Vaesust ja ebavõrdsust käsitlevates töödes olid Deatonile abiks ulatuslikud teadmised sellest, kuidas majapidamised oma sissetulekut tarbimisele kulutavad. Üks teda huvitanud uurimisküsimusi oli see, kuidas mõjutavad toetused ja ülekanded vaeseid majapidamisi ja mil määral vähendavad need nälgimise riski. Selles kontekstis on oluline uurida, kuidas majapidamised oma täiendavat sissetulekut kulutavad.
Angus Deaton on aastate jooksul olnud mitmel moel seotud Maailmapangaga. Viimane on maailma suurim rahvusvaheline arenguagentuur, mis laenab arengumaadele vahendeid vaesuse leevendamiseks ja majanduskasvu edendamiseks.
Deaton on uurinud teaduskirjanduses erinevate tegurite mõju indiviidide heaolule, kuid ta on tegelenud ka praktiliste probleemidega nagu sissetulekute ja tarbimise kohta usaldusväärsete andmete kogumine arengumaades.
Võib öelda, et 2015. aasta Nobeli majanduspreemia andmine Angus Deatonile on vägagi aktuaalne ning peegeldab ühiskonnas kasvavat trendi pöörata rohkem tähelepanu ebavõrdsusele ning ümberjaotusele. Selline suundumus, mis on kenasti kokku võetud prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty 2013. aastal avaldatud raamatus „Capital in the Twenty-First Century”, on pärast globaalset finantskriisi leidnud üha laiemat kõlapinda.
Deatoni töö on aidanud paremini aru saada sissetulekute ümberjaotamise mõjudest tarbimisele, säästmisele ning majanduslikule heaolule. On aga märkimisväärne, et kuigi Deaton nägi ümberjaotamises võimalust parandada vaeste riikide elanike heaolu, oli ta palju skeptilisem selle suhtes, milline on arenguabi pikaajaline mõju inimeste ja riikide vaesusest väljaaitamisel. Ehkki niisugune arvamus ei ole pälvinud kõigi majandusteadlaste heakskiitu, on Deatoni seisukoht, mis tugineb tuhandete ja isegi miljonite majapidamiste kohta kogutud andmetele, väga oluline inimkonna lähiaja suurimate väljakutsete mõistmisel ja nendega toimetulekul.
