Rahvusvaheline maksu- ja ärinõustamisettevõte Grant Thornton tegi möödunud aasta lõpus uuringu* 35 riigi 5000 ärijuhi seas. Juba 1992. aastast toimunud uuring näitas murettekitavaid tulemusi: nn optimismi indeks, mis peegeldab ettevõtjate ootusi oma riigi ja ettevõtte käekäigu kohta järgmisel 12 kuul, tegi viimase kahe aasta suurima languse. Õnneks ei saa pilti päris tumedates toonides maalida – 60% ettevõtjatest on järgmise 12 kuu käekäigu suhtes siiski positiivselt meelestatud. Rohkem kui kolmveerand ettevõtjatest loodab eksporti kasvatada ja koos sellega ka käivet.
Kas majanduslangus tuleb või ei?
Kõige suuremaks riskiks oma äritegevusele peavad küsitletud ettevõtjad majanduslikku ebakindlust, mille põhjuseid on vähemalt sama palju kui ühel käel sõrmi – USA ja Hiina kaubandussõda, USA pingeline sise- ja välispoliitika, Brexit, populismi jätkuv esiletõus paljudes Euroopa riikides, kvalifitseeritud tööjõu puudus jne.
Kuigi IMF prognoosib maailma majandusele 2019. aastaks 3,5% kasvu ja 2020. aastaks 3,6%, ei olda üksmeelel selles, millal võiks alata majanduslangus ja kas see üldse tuleb. Mina kuulun tõenäoliselt nende sekka, kes majanduslanguse peatsesse saabumisse ei usu, vaid arvan, et pigem näeme tagasipöördumist normaalsusesse. Seda iseloomustab senisest aeglasem, kuid jätkusuutlikum ja laiapõhjalisem majanduskasv, sh Eestis.
Kaks olulist soovitust Eesti ettevõtjale
Mitu head aastat oleme saanud nautida kiiret majanduskasvu ja ühes sellega käibe ning loodetavasti ka kasumi kasvu. Sellest lähtuvalt ka esimene soovitus: tark ettevõtja kasutab heal ajal teenitud raha tuleviku kindlustamiseks. Viimane aeg on investeerida masinatesse, seadmetesse ja arvutisüsteemidesse, et tööd efektiivsemaks muuta. Investeerimist soodustab ka asjaolu, et intressimäärad on endiselt ülimadalal tasemel.
Teine soovitus puudutab töötajaid. See, kuidas ettevõtjad lahendavad oma tähtsaima ressursi – inimeste – värbamise ja arendamise küsimuse, on võtmetegur jätkusuutliku kasvu tagamiseks.
Eestis oli mullu tööhõive määr, mis näitab hõivatute osatähtsust 15–74-aastases rahvastikus, 68,2%. See on viimase 20 aasta kõrgeim näitaja. Välistööjõu oluliselt suuremas mahus riiki lubamist ei ole ilmselt lähiajal plaanis, seega tuleb keskenduda inimestele, kes meil olemas on. Statistikaameti andmeil on hõivest väljas ligi 90 000 pensioniealist inimest, samuti üle paarikümne tuhande lapsega kodus oleva noore. Neid kõiki ei ole võimalik tööturule tuua, kuid paindlik tööaeg ning ümber- ja täiendõpe aitaks tööturule tuhandeid inimesi, kes sealt praegu eemal. Samuti tasub tööjõupuuduses vaevlevail ettevõtjail harjumuspärased värbamismeetodid üle vaadata – kui need ei toimi, tuleb järelikult midagi teisiti teha.
Ülioluline on ka olemasolevate töötajate hoidmine ja arendamine. Selle juures tasub meeles pidada, et töötajate enese juures hoidmiseks vaid palgatõusu pakkumine on lühinägelik võte – lojaalsust sellega ei suurenda ning motivatsioongi kasvab ainult lühiajaliselt. Pikemaajalise efekti annab inimeste koolitamine, nende arengu toetamine ja hea organisatsioonikultuuri kujundamine. Viimane saab alguse heast juhtimiskultuurist – juhtide käes on lai arsenal tööriistu, et luua inimesi väärtustav tööõhkkond ning tunne, et just meie organisatsioonis töötamine on midagi enamat kui lihtsalt raha pärast töö tegemine.
