Eesti Panga üks läbivaid soovitusi majandusele riigipoolse toe pakkumisel on puudutanud abi võimalikult täpset sihtimist. Samast üldisest soovitusest lähtudes oleme oma kommentaarides ka viidanud mõnele põhimõttele, mida võiks ettevõtetele tuge pakkudes silmas pidada. Selgitan neid allpool põhjalikumalt.
Esiteks tasub ettevõtetele rahalist tuge pakkuda pigem KredExi käenduse kaudu kui riigi raha ettevõtetele otse laenates. Käendusi kasutades tuleb riigi rahakotist sama tulemuse saavutamiseks vähem raha välja anda.
Samuti säilib pankade kaudu käendatud laenude korral projektide hindamisel kasulik erasektori vaade. Jättes osa riskidest pankadele, on ka nemad rahaliselt huvitatud sellest, et maksumaksja raha ei kuluks ära ettevõtetele, mis pole tegelikult elujõulised.
Maaelu Edendamise Sihtasutuse või ka KredExi otselaenude korral on riskid palju suuremad, turutunnetus kehvem ning maksumaksja raha kulub lõpuks tõenäoliselt rohkem. Võib ka tekkida olukordi, kus panga poolt juba enne kriisi finantseeritud ja hiljem lootusetuks muutunud projekte rahastatakse riiklikult uuesti. Sellega sisuliselt päästetaks maksumaksja raha abil pankade jaoks juba hapuks läinud projekte ehk makstakse asjatult kinni pankade kahjumeid.
Teiseks tuleb ettevõtete riiklikust toetamisest rääkides nentida, et riigi laiapõhjaline abi ettevõtetele kas töötasuhüvitise kujul või mõnel muul moel ei saa kesta liiga kaua. Kui riigi toel hoitakse liiga pikalt alles töökohti, millel siiski ei ole tulevikus perspektiivi, töötab see majanduse taastumisele vastu. Parem on lasta majandusel kiiresti kohanduda ja aidata inimesi uue töö leidmisel.
Kolmas põhimõte on aga tähtis just strateegiliste ettevõtete toetamisest rääkides. Väga lihtne on sattuda olukorda, kus riik abistab mitte niivõrd strateegilist majandusharu, vaid lihtsalt mõne ettevõtte omanikke. Peaks olema selge, et see ei ole maksumaksja raha mõistlik kasutamine. Kuidas aga aru saada, millisel hetkel muutub strateegilise majandusharu toetamine valitud äride omanike toetamiseks?
Kõigepealt võiks küsida, kas ohtu on sattunud riigile tähtis majandusvaldkond või vaid mõne selles tegutseva ettevõtte kasumlikkus. Kui riigilt abi taotlevat ettevõtet on nõus rahastama ka erainvestorid või pangad, siis on see ettevõte tõenäoliselt äriliselt elujõuline ning suudab ka riigi abita oma tegevust jätkata. Kui riik pakub sellises olukorras erarahastajatest soodsamatel tingimustel laenu, siis ei toetata mitte niivõrd strateegilist majandustegevust (see jätkuks niikuinii), vaid eelkõige ettevõtte omanikke. Soodsam laen tähendab ju väiksemaid intressikulusid ja seega äri paremat kasumlikkust ettevõtte omanike jaoks.
Samuti on tõenäoline, et erarahastajatest paremaid tingimusi pakkudes hinnastab riik riske valesti ehk riskib maksumaksja rahaga saamata vastu riskiga võrdelist tulu. Muud finantseerijad võivad küsida riski kompenseerimiseks tunduvalt kõrgemat intressi või lausa osalust ettevõttes. Kui riik seda ei nõua, siis aitab riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte seniste omanike vara. Seetõttu võiks riik eelistada koos erainvestoritega investeerimist, mitte nendega konkureerimist. Nii on võimalik lahendada olukordi, kus pangad või erainvestorid ei julge mõnda muidu elujõulist ettevõtet kriisi ajal liigkõrgete riskide tõttu ise finantseerida. Mõistlikel tingimustel kaasinvestoritega ühiselt panustades on riigil võimalik ka vältida strateegiliste ettevõtete sobimatute välismaiste partnerite poolt ülevõtmist.
Üks näide hästi struktureeritud kriisiaegsest riiklikust finantseeringust on Saksamaa valitsuse laen Lufthansale. Riik oli valmis strateegiliselt olulist lennufirmat toetama, kuid seadis ka tingimused, mis olid võetud riske arvestades maksumaksja vaatenurgast tasakaalus. Seega pidid Lufthansa senised aktsionärid paljude muude tingimuste seas loovutama riigile ka 20% osaluse ettevõttes ja nõustuma piirangutega tulevastele dividendimaksetele.
Kindlasti on keeruline hinnata, milline ettevõte või majandusharu on üldse piisavalt strateegiline, et suuremamahulist riigiabi õigustada. See küsimus kerkis ka avalikkuses, kui valitsus otsustas toetada Porto Franco kinnisvaraarendust Tallinna sadamapiirkonnas. Siin tasub jällegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui valitsus poleks seda ettevõtet toetanud. Väga võimalik, et arendusprojekti valmimine oleks sel juhul viibinud. Kas see oleks olnud riigi jaoks probleem? Kinnisvaraarenduse edasi lükkumisest tulenevate probleemide tõsidust saab hinnata selle järgi, kui teravaks pidada Tallinna kesklinnas uue ärikinnisvara ja korterite puudust.
Kõige mustema stsenaariumi korral oleks arendust vedav ettevõte võinud ka läbi kukkuda ja pankrotistuda. Arendaja pankrot poleks aga riikliku tähtsusega probleem, sest piisavalt hea asukohaga projekti ostaks sel juhul üles järgmine investor, kes selle eeldatavasti ka lõpuni ehitaks. Raha küll kaotaksid projekti senised omanikud ja võibolla ka pangad, kuid selles poleks riigi seisukohast vaadates midagi traagilist. Kokkuvõttes on küsimus taas kord selles, kas suudeti tuvastada piisavalt strateegiline majandusvaldkond ja kas toetati riiklikult vajalikku ettevõtmist või üksnes konkreetset ettevõtjat.
Kohalikele ehitusettevõtetele töö pakkumine võib riiklike tugimeetmete üle otsustamisel samuti oluline argument olla. Siiski on tõenäoliselt parem kasutada traditsioonilisi riiklikke tellimusi, mitte aga maksumaksja abil valmis ehitada mõne eraettevõtja omandusse jäävaid projekte.
Kokkuvõttes on dilemmasid ettevõtetele kriisi ajal riikliku toe pakkumisel kindlasti mitmeid. On tõesti keeruline hinnata, kui kaua ja milliste kriteeriumide järgi on mõistlik ettevõtetele kriisist taastumiseks laiapõhjalist tuge pakkuda. Samuti ei ole üheselt selge, millised suurettevõtted vajavad põhjendatult eraldi käsitlemist ja milliseid majandusharusid pidada strateegiliselt tähtsateks.
Küll aga on selge, et eriti suurettevõtteid toetades tuleb pakutava abi tingimused väga hästi läbi mõelda. Vastasel juhul ei toeta riik mitte strateegilist majandusharu vaid üksnes valitud ettevõtete omanikke. See poleks ei majanduse taastumise seisukohast vajalik ega ka maksumaksja vaatenurgast tänuväärne teguviis.
Täiendav väljakutse valitsuse jaoks saab olema leida võimalusi targalt panustada kriisist väljumisel just tuleviku trendidele, vaadates kaugemale väga vahetutest muredest. Kui juba plaanida valitsuse poolt täiendavat panust majanduse elavdamisse, siis seda tehes tasub ühtlasi rõhku panna näiteks majanduse digitaliseerimise kiirendamisele, kliimaeesmärkide saavutamisele ja teistele sarnastele Eesti pikaajalist konkurentsivõimet toetavatele suundumustele.
