Aprilli alguses avalikustas maksu- ja tolliamet selgitused, kuidas nende arvates osaühingu osaniku, juhatuse liikme ja töötaja tasusid eristada ja maksustada. Kuigi juhendi tekst on sorav ning eesmärk õiglane ja hea, on sellel üks probleem: haldusorgani juhendiga õigust ei loo.
Sedavõrd põhimõttelise küsimuse – kuidas eristada passiivset ja aktiivset tulu ning millisel juhul on maksukoormus enam kui kolmandiku võrra kõrgem? – lahendada jätmine maksuameti ehk makse sissenõudva haldusorgani otsustada on vale. Veelgi enam, maksuameti äsja avaldatud selgitus on appikarje seadusandja tegevusetuse peale. Maksuamet näeb, et seaduse regulatsioon on ajale ja ärikeskkonna arengule jalgu jäänud ning, vaatamata suhteliselt suurtele võimalustele seaduseandjat endale sobivale viisil käituma mõjutada, ei ole seda suudetud olulistes ja põhimõttelistes asjades.
Kui on vaja hoogtöö korras värskele koalitsioonile plusspunkte ja hääli võita loosunglike seadusemuudatustega, siis muidugi. Aga selmet pidada sisukat debatti selle üle, mida arvavad seadusandliku võimu esindajad – kes ja kuidas peaksid osalema ravikindlustuse ja riikliku pensionisüsteemi rahastamisel –, jäetakse see elegantse arrogantsusega kohtupraktika sisustada: seadus on olemas, nüüd on haldus- ja kohtupraktika otsustada, kuidas toimub selle rakendamine.
Aga see, mida maksuhaldur oma juhendiga teeb, ei ole enam seaduse rakendamine. See on lünkade täitmine. Nende lünkade täitmine on seadusandja töö. Praegu on maksuhaldur sundviskes: moraalselt on raske leida tuge aktiivse tulu sotsiaalmaksuga maksustamiseks, kui seadusandja pole vajalikuks pidanud seda reguleerida ja kohtupraktika ei ole maksuhaldurit selles toetanud. Kui kohus on leidnud, et aktiivset ja passiivset tulu peaks erinevalt käsitlema ja nende erinev maksustamine on õigustatud, on see olnud pigem etteheide seadusandjale ja tema tegemata jätmistele kui maksuhalduri julgustamine.
Imelik olukord
Tekkinud on kentsakas olukord, kus maksuhaldur on endale võtnud põhiseaduse valvuri rolli ja seaduse (riigikogu tahteavalduse) puudumine ei ole takistuseks. Praegu minnakse võrdsuspõhiõiguste kaitse deviisi all seaduse aluseta maksu määrama neile, kes väidetavalt ebaõiglaselt ei panusta pensioni- ja ravikindlustussüsteemi rahastamisse ja toimimisse. Aga see ei ole maksuhalduri asi, kes ja kui palju panustab. See on hea, et peetakse oluliseks, et kõik panustaks, kuid demokraatlikus ühiskonnas peaks see protsess käima teisel moel.
Kui seadusandja ei ole seadust vastu võtnud, ei ole täidesaatva võimu organil midagi rakendada. Kui seoks õige maksude maksmise konkreetselt seadusega, milles seadusandja tahe, mõte ja eesmärk selgelt avaldub, ei oleks vaja maksude maksmist moraaliga siduda. Sest kui maksuamet asuks ühiskonna valupunkte talle antud vahenditega lahendama, näeksime reide spordiklubidesse (ebaõiglane, et mõni saab endale lubada päeval spordiklubis käimist) ja hilisõhtustesse toidupoodidesse (põhjendamatu, et mõni peab nii kaua tööl olema), et ka sinna võrdsust tuua. Maksuameti mõte on õige, kuid siin peab sekkuma seadusandja ja ütlema, et soovib seda asja lahendada, selgitama välja, kuidas seda teha, ja siis selle olukorra lahendama.
Seadusandja peab olema suuteline ütlema, mida ta soovib: mida tuleb maksustada ja mida tuleb maksust vabastada. Õigusloome protsessi tulemus peab olema nii selge, et riigikogus seaduseelnõu poolt hääletanud saaksid aru, millise sisuga seaduse nad nüüd vastu võtsid ning millised on selle tagajärjed. Selleks on kindlasti vaja suurt hulka asjalikke abilisi, kes aitaks rahvasaadikutel asjadest aru saada ja õigeid otsuseid teha. Jah, riigikogu liikmed, te peaksite olema kõigis valdkondades piisavalt suured spetsialistid, et vajalikul tasemel asjadest aru saada – see on teie töö.
