Majandusaasta lõpust on nüüdseks juba enam kui kolm kuud möödunud ja paras aeg on veel kord meelde tuletada aruande koostamise alused ning üle vaadata ka olulisemad muudatused, mis aruannet mõjutada võivad. Artiklis toome välja mõne olulisema  reegli, mida raamatupidamise aastaaruannete koostamisel meeles pidada.

Meeldetuletuseks – Eestis on ettevõtjatel seaduse järgi kohustus korraldada  raamatupidamise aastaaruanded kas lähtudes Eesti finantsaruandluse standardist või Euroopa Komisjoni vastu võetud rahvusvahelistest finantsaruandluse standarditest (International Financial Reporting Standards, edaspidi – IFRS). Valiku tegemist kitsendavad seadusest tulenevad nõuded, kuid seda käesolev artikkel pikemalt ei käsitle.

Aruanne Eesti finantsaruandluse standardi alusel

Raamatupidamise toimkonna juhendite (edaspidi – RTJ) uued redaktsioonid kehtestati 22. detsembril 2017 rahandusministri määrusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2018. RTJ-ide uusi redaktsioone kohaldatakse tagasiulatuvalt aruandeperioodidele, mis algavad 01.01.2017 või hiljem. Kuna enamik RTJ-ide muudatusi puudutas terminoloogiat, võib raamatupidamise aastaaruande koostamisel lähtuda üldjoontes samadest põhimõtetest nagu 2016. aastal. Oluline muudatus on aga see, et alates 1. jaanuarist 2018 rakendatavad raamatupidamise toimkonna juhendid võimaldavad ettevõtjatel rakendada ka uut rendiarvestuse põhimõtet. Sellest ja muudest RTJ-ide muudatustest saate lugeda põhjalikumalt artikli alajaotisest „Eesti finantsaruandluse standard: RTJ-ide muudatused“.

Aruande koostaja peaks arvestama ka ettevõtja suurusega ning meeles pidama, et Eesti finantsaruandluse standardist lähtuva mikroettevõtja ja väikeettevõtja raamatupidamise aastaaruanne koosneb vähemalt kahest põhiaruandest (bilanss, kasumiaruanne) ning lisadest (edaspidi – lühendatud raamatupidamise aastaaruanne). Ettevõtjad klassifitseeritakse mikro- või väikeettevõtjaks raamatupidamise seaduses sätestatud kolme näitaja – käive, varade maht ning töötajate arv aruandeperioodil – alusel.

Väikeettevõtjad võivad koostada väikeettevõtja lühendatud raamatupidamise aastaaruande, mis koosneb bilansist, kasumiaruandest ning lisadest. Seejuures on kohustuslike lisade nimekiri oluliselt lühem, kui täismahus aruande puhul nõutud.

Mikroettevõtjad võivad koostada aruande kas väikeettevõtjate kriteeriumi alusel või esitada mikroettevõtja majandusaasta aruande. Viimase puhul on nõuded veelgi leebemad: mikroettevõtja majandusaasta aruanne võib koosneda ainult raamatupidamise aastaaruandest, s.t kaob vajadus koostada tegevusaruanne. Seega tuleb esitada ainult bilanss, kasumiaruanne ning kuni kolm lisa.

Kuigi lühendatud aruande koostamine on lubatud juba eelmisest aastast, on paljud väikeettevõtjad koostanud täismahus aruande. Ilmselt on see mõnel juhul ka põhjendatud, näiteks koostööpartnerite huvist aruande ja seal oleva teabe vastu. Samas tasub võrrelda ka aruandes avalikustatud informatsiooni kasulikkust ning selle kogumiseks ja aruande koostamiseks kulutatud aega. Juhul kui ettevõtte aruande vastu puudub suurem avalik huvi, oleks igal juhul mõistlik kasutada seaduses lubatud võimalust koostada lühendatud aruanne. Pikemas perspektiivis lühendab see ka raamatupidamisele kuluvat aega ning vähendab ettevõtja halduskoormust.

Aruanne IFRS-i alusel

Sarnaselt Eesti finantsaruandluse standardi alusel koostatud aruannetele ei ole ka IFRS-il baseeruvate aruannete koostamisreeglites 2017. aastal olulisi muudatusi tehtud ning samuti ei ole hakanud kehtima ükski oluliselt muutunud standard. Seega võib aruande koostamisel lähtuda samadest põhimõtetest, mida on kasutatud 2016. aasta aruandes.
IFRS-i alusel raamatupidamise aastaaruannet 2017 koostades peab siiski juba mõtlema ka aastal 2018 juba jõustunud ja aastal 2019 jõustuvatele standardite muudatustele: aruandes tuleb avalikustada nii muutuvad standardid kui ka nende potentsiaalne mõju ettevõtja finantspositsioonile ja -tulemusele.

Alates 01.01.2018 ning 01.01.2019 rakenduvad uued IFRS-id:

• aastal 2018 IFRS 9 (finantsinstrumentide standard) ja
• IFRS 15 (müügitulu standard) ning
• aastal 2019 IFRS 16 (rendilepingute standard).

Seega tuleks nende kolme standardi mõju analüüsida juba 2017. aasta aruande koostamisel.

Aastail 2018 ja 2019 jõustuvad IFRS-i muudatused

Aruande koostamisel IFRS-i alusel on üks olulisemaid muudatusi IFRS 15 rakendumine. IFRS 15 „Tulu kliendilepingutest“ asendab senised erinevad müügitulu standardid IAS 11 „Ehituslepingud“ ja IAS 18 „Müügitulu“, mille tulemusel peaks ühtlustuma tulu kajastamine. Uus standard peaks ühtlustama ka erinevate ettevõtjate müügitulu arvestuspõhimõtteid.
Selle standardi mõju võib ettevõtjatele olla väga oluline. Seetõttu tuleks esimesel võimalusel hakata mõtlema standardi rakendamisele, et 2017. aasta aruandes saaks avalikustatud korrektne informatsioon kõnealuse standardi mõju kohta. Standardi rakendamisel võib muutuda mõne lepingu tulu kajastamine varasemaks või hilisemaks ning võib tulla ette olukordi, kus lepingus tuleb eristada teenuse ja toote osa, kuigi varem on mõlemat tulu kajastatud samadel põhimõtetel.

Aruande koostamisega tuleks alustada juba aasta alguses, kuna IFRS 15-st lähtumine võib paljudel ettevõtjatel muuta nii tulu kajastamise olemust kui ka tulu periodiseerimist, mistõttu ei jää hiljem aruannet koostama hakates tõenäoliselt piisavalt aega, et võimalikke vigu parandada.

IFRS 9 „Finantsinstrumendid“ asendab alates 2018. aastast suures osas standardi IAS 39 „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine“. Finantsvarade mõõtmisel lubatud mõõtmisalused (korrigeeritud soetusmaksumus, õiglane väärtus muu koondkasumi kaudu ja õiglane väärtus kasumi või kahjumi kaudu) on IAS 39 mõõtmisaluste sarnased, aga kriteeriumid, mille alusel finantsvarad õigesse mõõtmiskategooriasse liigitatakse, on erinevad. Samuti on muutunud väärtuse languse mudel, mis toob kaasa selle, et enam ei pea enne väärtuse langusest tuleneva allahindluse kajastamist olema kahjujuhtum aset leidnud. Standardi muudatuste mõju võib olla ettevõtja finantsinstrumentide kajastamisele küllaltki oluline.

Kolmas muudatus, mis võib paljudele ettevõtjatele kõige rohkem küsimusi tekitada, on IFRS 16 rakendumine. IFRS 16 „Rendiarvestus“ on rendikohustusi käsitlev standard, mis asendab praeguse standardi IAS 17 „Rendiarvestus“. Standardi kohaselt tuleb alates 01.01.2019 kõik rendikohustused kajastada rendilevõtja bilansis. Sisuliselt tähendab eelöeldu seda, et kasutusrent kaob ning ettevõtjad ei saa jätta avalikustamata olulisi bilansiväliseid rendikohustusi. Erandiks on väheväärtuslikud või lühiajalised (alla 12 kuu pikkused) rendilepingud. Nimetatud muudatuse tõttu peavad rentnikud bilanssi võtma rendikohustuse ning kasutusõiguse alusel kasutatava vara. Vara hakatakse edaspidi amortiseerima ning kohustuselt arvestatakse intressi. Sellest tingituna on enamiku lepingute puhul rendikulu esimestel perioodidel suurem isegi juhul, kui rentnik maksab jätkuvalt igal aastal samas suuruses rendimakseid. Rendileandjatele uue standardi rakendamine olulist mõju ei avalda.

Eesti finantsaruandluse standard: RTJ-ide muudatused

Nagu eespool viidatud, täiendati eelmise aasta lõpus ka raamatupidamise toimkonna juhendeid, täpsemalt RTJ 3 „Finantsinstrumendid“ ja RTJ 6 „Kinnisvarainvesteeringud“. Kõnealused muudatused kehtestati 22. detsembril 2017 ja need rakenduvad alates 1. jaanuarist 2018 tagasiulatuvalt aruandeperioodidele, mis algavad 01.01.2017 või hiljem.
Eesti finantsaruandluse standardi RTJ-ide muudatused on suuremalt jaolt kosmeetilised: termini „klassifitseerimine“ asemel kasutatakse näiteks mõistet „liigitamine“. Muutus ka termin „bilansipäev“ ning selle asemel kasutatakse edaspidi mõistet „aruandekuupäev“. Viimati nimetatud termin on uues standardis defineeritud: aruandekuupäev on aruandega kaetud viimase aruandeperioodi lõppkuupäev. Aruandeperiood on seega aruandega kaetud ajavahemik. Sisuliselt ei ole siin midagi muutunud ning aruande koostamisel peab lihtsalt jälgima, et kasutataks ajakohast terminoloogiat.

RTJ 12 „Valitsusepoolne abi“ nimetus muutus ning on nüüdsest „Sihtfinantseerimine“. Täiendati ka RTJ 2 „Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aastaaruandes“. Selles standardis võeti kasutusele mõiste „kaasnevad müügikulutused“. Ühe näitena on toodud põhivarade müügist saadava kasumi arvestus – kasumeid (kahjumeid) põhivarade müügist kajastatakse netosummana (põhivarade müügist saadud tulu miinus müüdud vara bilansiline maksumus ja kaasnevad müügikulutused).

Materiaalse põhivara väärtuse languse kirjeldusse lisandus ka termin „rahavoog“. Nüüdsest on kajastatud lisaks tõenäolisele varast genereeritud tulu vähenemisele ka rahavoo/tulu vähenemine.

Standardi sisulistest muudatustest tuleb mainida uuendust, mille kohaselt ei võimaldata ettevõtjatel, kes koostavad mikroettevõtja aruande, enam RTJ-ides 3 „Finantsinstrumendid“ ja 6 „Kinnisvarainvesteeringud“ nimetatud valdkondades õiglase väärtuse meetodit kasutada.

Üks olulisemaid muudatusi on veel seotud likvideerimis- ja lõpparuannetega, kus positiivsena võib välja tuua selle, et väike- ja mikroettevõtjatel ei ole enam kohustust teha täismahus aruannet: loobuda võib rahavoogude ja omakapitali aruannetest. Negatiivsena tuleks välja tuua asjaolu, et tulevikus ei eksisteeri lõppbilanssi ning selle asemel tuleb koostada lõpparuanne, mis sisaldab kõike järgnevalt loetletut: lõppbilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne ning selgitavad lisad.

Väiksemaid muudatusi on tegelikult veel, kuid neid kõiki üles loetleda ei ole siinkohal mõtet.

Rendiarvestuse muutus ning mõju aruannetele

Nagu eespool mainitud, on üks suuremaid ja põhimõttelisemaid muudatusi IFRS-is rendiarvestuse muutmine. Kuigi Eesti finantsaruandluse standard ei baseeru otse IFRS-il, vaid SME IFRS-il (väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate IFRS), on Eesti finantsaruandluse standardisse viidud sisuline muudatus, et rendiarvestuses ettevõtjatele valikuvõimalus anda.

Sellest tulenevalt muudeti RTJ-i 9 „Rendiarvestus“ ning ettevõtjatele anti võimalus rakendada rendilepingutes sarnaseid arvestuspõhimõtteid nagu IFRS 16-s. Nagu juba eespool räägitud, tähendab öeldu seda, et praktiliselt kõik rendilepingud kajastatakse bilansis. Muudatus jõustus selliselt, et seda saab ennetähtaegselt rakendada juba alates 01.01.2017 alanud majandusaastal.

Rõhutada tuleb ka seda, et muudatus on alternatiivne võimalus praegusele rendiarvestuse kajastamisele ehk praeguseni kehtinud kapitali- ja kasutusrendi kajastamise võimalus on ka edaspidi olemas. Seega ei ole Eesti finantsaruandluse standardi järgi koostatud aruannete puhul kohustuslik põhjalikke muudatusi teha ning ilmselt ei ole see ka paljudele ettevõtjatele vajalik.

Rentide kajastamise muudatus võiks huvitada eelkõige ettevõtjaid, kes koostavad enda raamatupidamise aastaaruande Eesti finantsaruandluse standardi järgi, kuid emaettevõtjale koostatakse IFRS-il baseeruvaid aruandeid või raporteid. Sellisel juhul oleks mõistlik rakendada RTJ-is lubatud alternatiivi rendilepingute kajastamisel, et vältida topeltraamatupidamist ning suuri erinevusi raporteeritavate andmete ja hiljem raamatupidamise aastaaruandes esitatud andmete vahel. Kuna erisused praeguse rendiarvestuse ja 2019. aastast kehtima hakkava IFRS-i vahel on väga suured, vähendab see võimalus ettevõtjate halduskoormust, mistõttu on see vägagi teretulnud.

Kokkuvõtteks

2017. aasta aruannete koostamisel võib lähtuda üldjoontes samadest nõuetest kui 2016. aastal. Arvestades uute reeglite rakendumist 2018. ja 2019. aastal, tuleb Eesti finantsaruandluse standardi järgi aruannete koostamisel mõelda rendiarvestuse muutmise võimalustele ning IFRS-il põhinevate aruannete puhul tuleb põhjalikult analüüsida aastail 2018 ja 2019 rakenduvate standardite mõju.