Leidsime toona, et äriühingu võlgnevuste korral oleks soovitav hinnata nii viivisenõude saabumise tõenäosust iga juhtumi puhul eraldi kui ka võimaliku viivisenõude suuruse mõju äriühingu finantsseisundile tervikuna. Samas möönsime tollase kesise kohtupraktika valguses, et üldjuhul sissenõudmata viiviseid raamatupidamises kajastama ei peaks.
Tänaseks on kohtupraktika neis küsimustes täienenud ning kohtud on asunud mõnevõrra rangemale seisukohale. Riigikohus on teinud mitu lahendit (nt 3-2-1-69-15 ja 3-2-1-42-16), milles analüüsib majandusaasta aruandes sissenõudmata viivise kajastamise kohustust ja selle täitmata jätmise tagajärgi.
Riigikohtu antud juhistest tasub meeles pidada järgmist:
1. Raamatupidamise seadus (RPS) näeb raamatupidamise aastaaruande koostamisel ette olulisuse printsiibi, samuti avalikkuse põhimõtte – raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline informatsioon, mis mõjutab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid ning võimaldab saada neist õige ja õiglase ülevaate. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Näiteks on seesuguseks majandusotsuseks võlausaldaja poolt laenu andmine äriühingule teadmises, et ühingul puuduvad tema finantsseisundit mõjutavad potentsiaalsed viivisekohustused.
2. RPS-i alusel kehtestatud hea raamatupidamistava kohaselt ei kajastata tingimuslikke kohustusi äriühingu bilansis, vaid informatsioon oluliste tingimuslike kohustuste kohta tuleb avalikustada aastaaruande lisades. Näiteks on sellisteks tingimuslikeks kohustusteks viivised, mille sissenõudmine ei ole kindel. Siiski ei ole lisades vaja avalikustada selliseid tingimuslikke kohustusi, mille realiseerumine on äärmiselt ebatõenäoline. Seda näiteks siis, kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et võlausaldaja viivist ei nõua. Tõenäosuse hindamine kuulub juhatuse pädevusse.
3. Kuna vähemalt üldjuhul on viivis sissenõutav vaid põhivõla ulatuses, siis tuleb ka potentsiaalse viivisekohustuse kajastamisel lähtuda sellest põhimõttest ning kajastada see võlgnikust ühingu raamatupidamises mitte suuremas kui põhivõla summas.
4. Olukorras, kus võlausaldajaks on äriühingu ainuosanik, kellel on ühingu vastu rahaline nõue ja sellega kaasnev viivisenõue, tuleb ühingu juhatusel käituda konservatiivsemalt. Sellisel juhul tuleb potentsiaalne viivisekohustus ainuosaniku ees vähemalt üldjuhul aastaaruande lisas kajastada kui oluline informatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Nii tehakse ühingu majanduslik olukord teistele võlausaldajatele väljapoole nähtavaks sellisena, nagu see tegelikult on.
5. Veelgi enam, kui võlausaldajaks on ühingu juhatuse liige, siis juhatuse liikmele kuuluv potentsiaalne viivisenõue ühingu vastu tuleb aastaaruande lisas kajastada sõltumata sellest, kas juhatuse liige aruande koostamise ajal ise peab tõenäoliseks (soovib) kunagi selle viivise sissenõudmist või mitte. Seesuguse viivisenõude raamatupidamises kajastamata jätmist õigustaks vaid see, kui juhatuse liige vastavast viivisenõudest loobuks ning seda selgesõnaliselt ka kinnitaks.
Kui äriühingu juhatuse liige kirjeldatud aruandluskohustust rikub, võib sellega kaasneda juhatuse liikme vastutus. Täpsemalt vastutus nende äriühingu võlausaldajate ees, kes tegid ühingu majandusaasta aruandele tuginedes endale kahjulikke majandusotsuseid, kuid ei oleks neid teinud juhul, kui võlgnikust ühingu juhatus oleks potentsiaalsed viivisekohustused nõuetekohaselt aruandluses kajastanud.
