Eesti majanduses saadetakse ja võetakse vastu igal aastal ligikaudu 65-75 miljonit arvet, millest hinnanguliselt 45 protsenti on e-arved. Sellest suurema osa moodustavad pankadesse saadetud e-arve püsimaksekorraldused. Mikro- ja väikeettevõtete vahelistes arveldustes on e-arvete osakaal samas kõigest 5 protsenti. Uuring nendib, et selle taga on ilmselt ökonoomilised kaalutlused.

Kuna e-arvete juurutamine annab suuremat efekti just nendele ettevõtetele, kus arveid on rohkem ning arved on tõenäoliselt ka suurema keerukuse ja mahuga, siis loob see ka motivatsiooni võtta kasutusele e-arved. Samas väikesed ja vähese ostuarvete mahuga ettevõtted ei pruugi aga pidada e-arvete rakendamist õigustatuks, kuna sellega kaasneb enamasti ka väike kulu.

PDF arve töötlemise puhul, kus ajakulu on märksa suurem, on uuringu järgi kulu 1,37 eurot, samas kui e-arve töötlemise kulu on vaid 0,74 eurot. EY hinnangul jääb e-arve kasutamisest saadav rahaline võit 1-2 euro vahele ning rahaline ja ajaline kokkuhoid sõltub arvete mahust, keerukusest ning tarkvara võimalustest.

Takistuseks on sageli ka vähene teadlikkus e-arvete võimalustest, sobiva operaatorteenuse valikust ning äritarkvara seadistamisest. Samuti on veel kasutusel vanemaid majandustarkvarasid, mis ei pruugi võimaldada e-arveid saata või vastu võtta - või ei kasutata ettevõttesiseselt ühtegi raamatupidamistarkvara. Samas aga eelistaksid paljud ettevõtted just vastu võtta e-arveid, et hoida kokku kulusid.

EY pakub välja, et üheks võimaluseks olukorda parandada oleks luua regulatsioonides võimalus, kus ostjal oleks õigus nõuda müüjalt müügiarve väljastamist e-arvena. Sellise sooviavaldusena võib käsitleda e-äriregistris e-arve operaatori valiku tegemist. Sellisel juhul oleks müüjal oma majandustarkvara kaudu kohustus müügitehingu puhul kontrollida ostja e-arve valmidust ja selle olemasolu korral väljastada arve vaikimisi e-arvena. Säärane lahendus on näiteks kasutusel Soomes ning on seal aidanud suurendada e-arvete mahtu erasektoris.

Raamatupidamise seadus sätestab juba praegu, et raamatupidamise algdokument peab olema masintöödeldav ning seega võib väita, et e-arve nõudmise õigus on juba praegu seadusesse sisse kirjutatud. Tänane seaduse sõnastus on aga selline, et eelkirjeldatud mõte on sealt raskesti välja loetav, selle praktikas rakendamiseks on vajalik teha selgitustööd.

Tehniliste keerukuste leevendamiseks pakub uuring välja ka võimaluse, et riik võiks kaaluda keskse teenuse pakkumist juba eksisteeriva e-arveldaja e-arvete adapteri baasil. Selline tehniline lahendus oleks kõikidele osapooltele kõige madalama kuluga, kuna majandustarkvara arendajad võivad piirduda vaid ühe e-arvete operaatoriga liidestamisega.

Uuring kinnitas vajadust tõsta teadlikkust nii e-arvete kasutamisest kui ka nende kasuteguritest ning selleks on riik järgmiseks aastaks ettevõtjatele planeerimas vastavaid koolitusi ning infoseminare.

• Lähemalt on uuringutulemustega võimalik tutvuda SIIN.
• Uuringut esitleti ka reaalajamajanduse teemalisel konverentsil "From Plan to Practice!", mille salvestus on järel vaadatav SIIT.