Tarbijatele ei ole aga kättesaadavad teiste liikmesriikide kauplejate pakutavad tooted. See aga tähendab väiksemat konkurentsi, kirjutab Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja EMSKs Reet Teder Kaubanduskoja "Teatajas". Praegu ekspordib ainult üks kümnest kauba müügiga tegelevast kauplejast oma kaupa teistesse liikmesriikidesse ja enamik neist ekspordib ainult mõnda üksikusse liikmesriiki.
Uuringud (Eurobarometer) näitavad, et muude piiriülese kaubanduse takistuste seast, nagu maksueeskirjad, haldusnõuded, kauba kättetoimetamisega seotud raskused, keelelised ja kultuurierinevused, nimetasid kauplejad ühe peamise takistusena lepinguõigusega seotud takistusi. Leping on aga majandustehingute tegemiseks vältimatult vajalik õiguslik vahend. On ka selge, et piiriüleste lepingute sõlmimine on kulukam kui riigisiseselt. Kauplejatel tuleb siis määrata kindlaks kohaldatav õigus või pidada selles küsimuses läbirääkimisi, selgitada välja kohaldatavad välisriigi õigusnormid, saada õigusabi, et tutvuda välisriigi õigusest tulenevate nõuetega ning sellele lisanduvad veel tõlkekulud jne. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 (lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta) artiklile 6 peab kaupleja, kelle tegevus on suunatud mõne muu liikmesriigi tarbijatele, kohaldama tarbija peamise elukoha liikmesriigi tarbijakaitse sätteid, millega tagatakse parem kaitse, ega või nendest vastavalt kõnealuse liikmesriigi õigusele kokkuleppe alusel kõrvale kalduda isegi juhul, kui pooled on otsustanud kohaldada mõnda muud õigust. Kauplejad, kes müüvad otse teise liikmesriigi tarbijale, peavad seetõttu välja selgitama, kas teise liikmesriigi tarbijaõigus pakub paremat kaitset, ja tagama, et nende leping on selle nõuetega kooskõlas.
E-kaubanduses kaasnevad lisakulud veebisaidi kohandamise tõttu, mis peab kajastama muude riikide tarbijalepinguid käsitlevate õigusaktide kohaldamise kohustuslikke nõudeid. Niisiis on EK jõudnud järeldusele, et lepinguõigusega seotud tehingukuludel, mille osakaal on küllalt suur, ja õiguslikel takistustel, mis tulenevad erinevustest liikmesriikide kohustuslike tarbijakaitse normide vahel, on otsene mõju siseturu toimimisele ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute puhul.
Kõikide nende probleemide ületamiseks on EK pakkunud välja ka lahenduse, milleks on määrusega kehtestatavad ühtsed lepinguõiguse normid, mille sisu on kõikides liikmesriikides sama ja mida tõlgendatakse ühtmoodi - Euroopa ühise müügiõiguse normistik. Sellega luuakse iga liikmesriigi siseriikliku õiguse raames, selle kõrvale, teine lepinguõiguse režiim selle reguleerimisalasse kuuluvate lepingute jaoks. Nimetatud teine lepinguõiguse režiim peaks olema kõikjal ELis ühesugune ja kehtima kõrvuti juba olemasoleva siseriikliku lepinguõigusega. Euroopa ühise müügiõiguse norme tuleks piiriülese lepingu puhul kohaldada vabatahtlikult, lepingupoolte selgelt väljendatud kokkuleppel.
Euroopa ühise müügiõiguse normistiku reguleerimisala peaks EK nägemust mööda hõlmama kõiki piiriüleseid ettevõtja ja tarbija vahelisi tehinguid ning piiriüleseid kauplejatevahelisi lepinguid, kui vähemalt üks pooltest on väikese või keskmise suurusega ettevõtja. Ühise müügiõiguse normistik kohalduks siis tehingute tegemisel kauba müügiks, digitaalse infosisu üleandmiseks ja seotud teenuste osutamiseks, kui lepingupooled selles kokku lepivad. Oluline on lepingupoolte selge kokkulepe. Kõnealuse kokkuleppe suhtes tuleks määruse kohaselt ettevõtja ja tarbija vahelise tehingu korral kohaldada rangeid nõudeid. Kuna praktikas teeb ettepaneku Euroopa ühise müügiõiguse kohaldamiseks enamasti kaupleja, peab tarbija olema täiesti teadlik asjaolust, et lepitakse kokku kehtivatest siseriiklikest õigusnormidest erinevate normide kohaldamises. Tarbija nõusolek Euroopa ühise müügiõiguse normistiku kohaldamiseks peaks seetõttu olema lubatav ainult sõnaselge avalduse vormis, mille ta teeb eraldi avaldusest, millega ta väljendab nõusolekut leping sõlmida. Euroopa ühise müügiõiguse normistiku kohaldamist ei tohiks olla võimalik pakkuda sõlmitava lepingu tingimusena, eelkõige osana kaupleja tüüptingimustest.
Praegu on Euroopa ühise müügiõiguse normistik ja seda kehtestav määruse ettepanek EK poolt välja töötatud. Euroopa Parlament otsustab selle üle märtsi lõpul. Oma arvamust on hetkel kujundamas ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK). Varasemalt on EMSK toetanud põhimõtet rakendada seda normistikku vaid kauplejate omavaheliste tehingute puhul (B2B) (Business to Business korral). Artikli autori hinnangul võiks Euroopa ühise müügiõiguse normistik aidata või olla kasulik VKEdele siis, kui sellele lisanduksid ka erinevad lepinguvormid (kõikides keeltes), mida ettevõtjad saaksid hõlpsalt kasutada. Huvilistel on võimalik tutvuda nii Euroopa ühise müügiõiguse normistiku teksti kui seda kehtestava määrusega SIIN.
