Kasutuskorra kokkulepe tagab kindla teadmise sellest, mida iga omanik võib teha ja millised on igaühe kohustused, sealhulgas selle, millised on kohustused teistega arvestada. Üldistatult öeldes tagab kasutuskorra kokkulepe selguse omanikevahelistes suhetes ning seeläbi ka hea omavahelise läbisaamise.
Heanaaberlike suhete seisukohast ei ole vähe oluline see, et kasutuskorra kokkulepe on lõpuni läbi mõeldud ja kõik olulised küsimused kirja pandud. Aeg-ajalt on tulnud ette olukordi, kus kasutuskorra kokkuleppes jäävad reguleerimata kaasomanikevahelised rahalised suhted. Oluliseks osutub see küsimus kindlasti siis, kui mõni kaasomanik saab kasutada suuremat pinda, kui tema kaasomandi mõttelise osa suurusele tegelikult vastab.
Näiteks puutusin kokku olukorraga, kus paarismaja omanikud otsustasid elamut laiendada nõnda, et kumbki omanikest pidi enda osale juurdeehituse tegema. Üksmeelselt valmistati juurdeehituse teostamiseks ette kõik dokumendid.
Tegelikkuses läks nii, et juurdeehituse teostas vaid üks kaasomanik. Seetõttu tekkis peale juurdeehituse valmimist olukord, kus tema kasutas suuremat osa elamust, olgugi et kummalegi kaasomanikule kuulus ½ kinnistust. Ja sellest algasid vaidlused, sest juurdeehituse tegemata jätnud omanikule tundus ebaõiglane, et kuigi kinnistu kuulub neile võrdselt, saab teine kaasomanik kasutada suuremat osa elamust.
Sellise olukorra lahendus oleks olnud lihtne, kui kaasomanikud oleksid eelnevalt leppinud kokku selles, et sõltumata juurdeehituse realiseerimisest ei ole kummalgi omanikul kohustust maksta teisele mingit hüvitist juurdeehitatava pinna kasutamise eest.
On ka lihtsamaid juhtumeid, kus kerkivad sarnased küsimused. Sageli on kujunenud olukord, mille kohaselt mõni kaasomanikest kasutab ehitisest suuremat osa, kui tema mõttelisele osale tegelikult vastab.
Kuigi kasutuskorra kokkuleppe sõlmimise ajal võivad kõik kaasomanikud võtta seda loomulikuna, et tal ei tule selle tõttu teistele rahalist hüvitist maksta, tuleks see kokkuleppesse siiski kirja panna. Senine kohtupraktika on niisuguseid kokkuleppeid tõlgendanud nõnda, et kui kasutuskorra kokkuleppes tasu küsimust puudutatud ei ole, siis võib iga kaasomanik tasuküsimuse hiljem tõstatada, mis eelkõige tähendab võimaliku hüvitise nõuet selle kaasomaniku poolt, kes tegelikkuses kasutab ehitisest väiksemat osa, kui tema omandiosa (mõttelise osa) suurusele tegelikult vastab.
Seega ei tohi kasutuskorra kokkuleppe sõlmimisel unustada, et kuigi eelkõige reguleeritakse sellise kokkuleppega ühise asja kasutamist, on kinnisvara omamisega paratamatult seotud erinevad rahalised aspektid.
