Kohtutäitur on teinud täitemenetluse raames mõningaid täitetoiminguid nõude rahuldamiseks, kuid lõppresultaadina tasub võlgnik oma võlgnevuse siiski otse sissenõudja pangakontole, lugedes sellega oma võlgnevuse kaetuks.
Sellisel juhul kohtutäitur justkui ei teinudki palju, et sissenõudja nõue saaks täidetud, kuid ometigi on kohtutäituril seadusest tulenevalt õigus oma tasule.
Täitemenetluse rusikareegliks on asjaolu, et täitekulud, sh kohtutäituri põhitasu tasub võlgnik, kuivõrd tema on põhjuseks, miks üldse täitemenetlus algatati. Järelikult sissenõudja üldjuhul ei peaks kandma täitemenetlusega seotud kulusid.
Kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lõike 2 sõnastusest järeldub aga midagi muud. Sätte kohaselt, kui võlgnik on sissenõudjale otse tasunud võlgnevuse ära ning sissenõudja taotleb seetõttu täitemenetluse lõpetamist, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Juhul kui sissenõudmata jäänud summa oli suur, tekib olukord, et sissenõudja peab tasuma kohtutäituri kulude katteks suure summa.
Riigikohus on antud kohtutäituri seaduse sätte eesmärki ja olemust analüüsinud lahendis nr 3-2-1-32-16. Kohus on sätte tõlgendamisel lähtunud ikkagi täitemenetluse rusikareeglist, et üldjuhul tasub täitekulud võlgnik mitte sissenõudj. KTS § 41 lõike 2 näol on tegemist aga sättega, millest tulevad üksikud erandid. Lahendi punktis 16 toob riigikohus selgelt välja kaks erandlikku olukorda, mille puhul jäävad täitemenetluse kulud sissenõudja kanda.
Need erandlikud olukorrad on:
- kui kohtutäitur on enne oma tasunõude rahuldamist võlgniku vara aresti alt vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada (täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument, nt TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud dokument, mille korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara müümist teise isiku võla katteks);
- olukord, mil tegemist ei ole võla otsemaksmisega (sh nt kompromissi alusel osamaksetega), vaid sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse.
Eeltoodud kahe erandliku näite korral on kohtutäituri tasude kohustatud subjektiks sissenõudja, mitte võlgnik.
Riigikohus rõhutas aga asjaolu, et tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 punktist 2 lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. TMS § 48 lg 1 punkti 2 järgi ei tule aga täitemenetlust kohtutäituril vähemalt üldjuhul lõpetada enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue.
Riigikohus selgitas, et sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 punkti 2 tähenduses hõlmab endas ka täituri tasunõuet ning täituri tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses.
Seega olukorras, kus võlgnik on oma võlgnevuse tasunud otse sissenõudjale, võib erandlikel juhtudel jääda kohtutäituri tasude maksmise kohustus sissenõudja õlgadele, minnes seeläbi vastuollu täitemenetluse kulude tasumise rusikareegliga. Juhul kui kohtutäitur ennatlikult ei vabasta võlgniku vara aresti alt ega lõpeta täitemenetlust, on võimalik, et kohtutäituri tasud jäävad siiski võlgniku kanda hoolimata asjaolust, et tema tasus võlgnevuse otse sissenõudjale.
