Esiteks – minul kui tehnoloogiast huvituval inimesel ei ole midagi selle vastu, et mulle antakse võimalus edastada laenusoovi korral oma palgaandmeid automaatselt maksuametist. Seda juhul, kui ma sellega ise nõus olen.
Seaduses ja maksuhalduri õigustes ei muutu otseselt midagi – maksu- ja tolliamet töötab välja tehnoloogilise lahenduse, et kui laenu taotleja seda ise soovib, annab ta nõusoleku maksuametilt tema palgaandmete kohta päringu tegemiseks. See asendab olukorda, kus pank nõuab sissetulekute tõendamist laenutaotlejalt, kes siis läheb maksu- ja tolliametisse ning palub neil kinnitada maksuameti andmebaasidest andmed taotlejale üle kantud sotsiaalmaksuga maksustatavate väljamaksete kohta ning viib selle dokumendi siis panka. See peaks nüüd hakkama toimuma automaatselt, kui laenu taotleja sellega ise muidugi nõus on.
Uus normaalsus
Teiseks – iga sellise tehnoloogilise uuendusega toimub suurem või väiksem nihe uue normaalsuse poole. Ma arvan, et kuna pankadel on lihtsam küsida kliendilt automaatpäringute tegemise luba ja kasutada masintöödeldavaid andmeid maksu- ja tolliametist, siis pangad sellist käitumist kindlasti soodustavad. Pelgan, et ühel hetkel leitakse, et vastutustundliku laenamise põhimõtet tuleks järgida mitte ainult laenu andmisel, vaid ka kogu laenulepingu kehtivuse ajal. Nii taotletakse ligipääs maksu- ja tolliameti andmetele korduvaks kasutamiseks.
Kui regulaarne kontroll paljastab kiiresti inimese töökaotuse ja muud riskid ning näidikud pangas liiguvad punasesse, ei saa laenuvõtja ka sõprade ja sugulaste abiga oma muredele enam lahendust otsida. Andmete automaatsest jagamisest pangaga saab uus normaalsus ja käsitsi andmete esitajale vaadatakse laenu taotlemisel viltu.
Sõrme andmine
Mul ei ole mingit põhjust arvata, et pangad või pangatöötajad hakkaks ligipääsu panga huvides kuritarvitama, aga üsna lihtne on inimesi aegamööda mõjutada seda ligipääsu andma ja pidevalt laiendama. Kui mingi tehnoloogilise uuendusega ära harjutakse, on juba lihtne astuda sealt samm edasi.
Ma ei oska mõju hinnata selles mõttes, et kui palju võiks olla muidu justkui laenuvõimelisi isikuid, kelle ametlikud palgaandmed seda laenu välja ei kannataks ja kellel ei ole muid regulaarseid äraelamist võimaldavaid sissetulekuid. Nende alla lähevad näiteks nii intressid kui ka dividendid ja investeeringud, mis ei kajastu maksuameti palgaraportis.
Kui selliseid inimesi on palju, siis see võib muidugi lahendada teatud maksulaekumiste probleemi. Või teisalt suunata need inimesed selliste laenuandjate juurde, kes ei ole pangaliidu liikmed. Sellisel juhul muutub pankade riskitase madalamaks, intressitulu stabiilsemaks ning probleemi teravik suunatakse mujale. Tegelikult ei pruugi praegu maksu- ja tolliameti ning pangaliidu vahel kokkulepitu lahendada kuigi palju ümbrikupalga maksmise muresid, ent see ei ole ka otseselt pankade probleem.
Kokkuvõttes oli maksuameti muudatust kirjeldav pressiteade veidi ehmatavam kui selle sisu – pangaliit ning maksuamet hakkavad automaatselt infot vahetama ümbrikupalkade saajate osakaalu vähendamiseks, aga üksnes laenu taotleja enda nõusolekul. Uudises kajastatu tegelikku eeldatavat mõju saab hakata paremini hindama siiski alles siis, kui on teada, milline on muudatusejärgne tehniline lahendus, edastatavate andmete koosseis ja laenutaotleja valikuvõimalus.
