Seadus näeb aga ette, et omanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole koosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Seega on ka suhteliselt nappi häälteenamust omaval enamusosanikul või -aktsionäril võimalik jätta väikeosanikud või -aktsionärid ilma ühest nende põhilisest huvist omanikuna – võimalusest saada dividende.
Kui eelnevalt oli küsitav, kas vähemusosaluse omajal on teatud tingimustel õigus nõuda kasumi olemasolu korral dividendide maksmist, siis eelmisel aastal jõustunud Riigikohtu lahendi valguses tuleb nentida, et aktsionäridel sellist nõudeõigsust siiski ei ole (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-89-14). Muuhulgas on Riigikohus möönnud, et väikeaktsionäril, kes soovib saada osa aktsiaseltsi kasumist, ei ole võimalik äriühingult hea usu põhimõttele tuginedes nõuda dividendi maksmise otsuse vastuvõtmist, ning otsus, millega on otsustatud eelnenud majandusaasta eest dividende mitte maksta, on seaduslik ega kahjusta vähemusosaluse omanike huve.
Ühest küljest on seaduse selliselt tõlgendamine Riigikohtu poolt õigustatud kuna tuleb arvestada, et iga osanik või aktsionär on õigustatud ise otsustama kuidas koosolekul hääletada. Eelkõige tehakse seda oma huvidest lähtuvalt ning teised peavad selliseid otsuseid aktsepteerima. Vastasel juhul võiks iga osaluse omaja temast teisiti hääletanud isiku otsuse kohtusse kaevata, mis oleks aga omakorda vastuolus äriõiguse ja kapitaliühingu põhimõtetega.
Teisest küljest kerkib viimaste Riigikohtu lahendite valguses küsimus, et kas vähemusosaluse omandamine äriühingus on osaniku või aktsionäri teadlik risk mitte kunagi osaleda ühingu kasumi jaotamises ning kas seadusega peaks kuidagi olema reguleeritud väiksema osalusega omanike kaitse ja tagatud õigus dividendidele olukorras kus ühingu enamusosanik või -aktsionär ei ole mis iganes põhjustest aastaid huvitatud dividendide väljamaksmisest?
Ettevõttesse raha investeerides võtame me küll kaalutletult riske, et võime oma investeeringu kaotada, kuid eelkõige on investeeringu eesmärk siiski suunatud kasu saamisele tulevikus. Pikaajaline dividendide mittemaksmine võib aga vähendada väikeosaluse omajate investeeringute tasuvust, seda eriti börsil mittenoteeritud ühingutes, kus osaluste võõrandamine mõistliku tasu eest on raskendatud. Kuna kehtiva seaduse kohaselt ei pea äriühingud jaotamata kasumilt maksma tulumaksu, siis võib öelda, et enamusosanikel või -aktsionäridel on võimalik ning samuti kasumlikum oma otsusega jätta äriühingu teenitud kasum äriühingusse ja vajadusel võtta see äriühingust välja näiteks laenu näol. Samas tuleks arvesse võtta, et kasumi väljavõtmine saab toimuda ka nö varjatult, näiteks läbi juhtkonna liikmetele või nende äriühingutele makstavate tasude, erinevate hüvitiste ja soodustuste näol kuna nt äriühingu aktsionär võib ühtlasi olla ka ühingu juhatuse või nõukogu liikmeks. Ka selline olukord võib olla vähemusosaluse omaniku suhtes ebavõrdne, sest ka ühingu juhtorganitesse inimeste valimiseks kehtib häälteenamuse nõue, mis võib jällegi kergelt välistada vähemusosaluse omaniku kuuluvuse juhtorganisse.
Vähemusosaniku näljutamine
Pikaajaline dividendide mittemaksmine ei ole praktikas võõras ja seda nimetatakse kui vähemusosaniku näljutamist – ehk ühingu kasumit ei jaotata osanike vahel dividendidena, vaid see jäetakse pikema aja jooksul ühingusse. Praktikas lähtutakse sellest, et kuigi reeglina võetakse kasumi jaotamist puudutavad otsused vastu enamusosaluse häälteenamusega, on otsustusõigus kasumi jaotamisel piiratud osanike või aktsionäride vahelise lojaalsuskohustusega, mille kohaselt tuleks valitseva arusaama järgi eelduslikult kasum dividendidena välja maksta, välja arvatud juhul, kui selle ühingusse tagasi investeerimine kujutab endast majanduslikult otstarbekamat käitumist. Seda, et omavahelistes suhetes tuleb järgida hea usu põhimõtet ning arvestada tuleb üksteise õigustatud huve näevad ette ka tsiviilseadustiku üldosa põhimõtted. Samas ei tähenda ei hea usu põhimõte ega lojaalsuskohustus automaatselt otseseid kohustamisnõudeid.
Eestist väljapoole vaadates saame tuua näitena Saksamaa ja Rootsi seadusandluse, kus vähemusosaluse omanike kaitsemehhanismina on seaduses ette nähtud nn sunddividendi regulatsioon.
Vähemusosanike ja -aktsionäridele kaitsemeetmete kehtestamise vajadust seadusandluses on nentinud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, märkides, et Saksa aktsiaseltsiseaduse (Aktiengesetz) § 254 lg 1 näeb Saksa aktsiaseltside jaoks selgelt ette võimaluse nõuda sellise üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist, millega otsustatakse jätta majandusaasta puhaskasum täielikult jaotamata ja suunata see reservidesse või jätta eelmiste perioodide jaotamata kasumina bilanssi, kui sellise kasumi jaotamine ei ole seaduse ega põhikirja järgi välistatud ja kui reservi moodustamine ega kasumi akumuleerimine ei ole vajalik mõistliku ärilise otsuse järgi ega aktsiaseltsi jätkusuutlikkuse tagamiseks või kui seda ei tingi majanduslikust hädavajadusest tulenevad aktsiaseltsi huvid. Riigikohus küll nentis, et arutlusel olnud kaasuse konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ei olnud võimalik eeskujuna kasutada Saksa õiguses väljakujunenud väikeaktsionäride kaitsemehhanisme, küll aga leidis kolleegium, et selliste kaitsemehhanismide loomist oleks võimalik ja vajalik kaaluda Eesti seadusandjal. Kolleegium märgib, et kõige ebakindlam on just selliste Eesti aktsiaseltside aktsionäride positsioon, kelle aktsiad ei ole väärtpaberiturul noteeritud, sest sellised aktsiad ei ole likviidsed ja neil puudub tegelik turuhind. Selliste aktsiate ainsaks võimalikuks ostjaks oleks enamusaktsionär, kes aga ei pruugi olla huvitatud vähemusosaluse väljaostmisest õiglase hinna eest.
Lähtudes eeltoodust leiab artikli autor, et otstarbekas oleks kaaluda seadusega väikeosaluse omanike kaitsemehhanismi kehtestamist. Mõelda tuleks, et kas vähemusosaluse omajatel võiks olla seadusest tulenev õigus nõuda äriühingu kasumist vähemalt poole dividendina jagamist või võiks dividendide mittemaksmise otsustamisel olla kõrgem häälteenamuse nõue? Samas tuleb meeles pidada, et suure raamatupidamisliku kasumi olemasolu ei tähenda raha olemasolu – piisava likviidsuse puudumisel ei saa eeldada dividendi kohustuslikus korras maksmist. Kaaluda võiks ka vähemusosaluse omajate kaitsevõimalust olukorras, kui ollakse suuteline tõendama, et enamusosaluse omanik on hoidunud kasumi jaotamisest pahatahtlikult. Samas kerkiks sellises valguses kindlasti esile küsimus, et kelle huve seadusega kaitsta tahetakse ning mida tuleks konkreetselt käsitleda pahatahtliku eesmärgi all? Kas selliseks tegevuseks võib kvalifitseerida kasumi suunamist järjepidevalt uuteks investeeringuteks või kes otsustab, kas ühingu senised majandustulemused viitavad selgelt pikaajalisele ja püsivale kasumlikkusele? Samas tuleks mõelda ka sellele, et praktikas võib kasumi jaotamine ja dividendide väljamaksmine muuhulgas hoopis suurendada ühingu aktsia atraktiivsust turul.
Selleks, et hetkel vältida enamus- ja vähemusosaluse omajate vaidlusi ja tagada vähemusosaluse omajatele seaduses sätestatuga võrreldes suurem kaitse, oleks artikli autori soovitus dividendi jaotamise põhimõtted eelnevalt osanike või aktsionäride vahelises lepingus kindlaks määrata.
Dividendide väljamaksete tegemine
Kuna kehtiv seadus ei anna õigust nõuda dividendide väljamaksmist, siis mis alusel üldse on omanik kasumiosale õigustatud? Majandusaasta aruande kinnitab osanike või aktsionäride (üld)koosolek. Äriregistrile tuleb aruanne koos kõige muu vajalikuga esitada kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Dividendide maksmise otsuse võib teha kohe koos majandusaasta aruande kinnitamisega, samas võib jätta kasumi algselt jaotamata ja uue otsuse vastu võtta hiljem.
Seega esimeseks eelduseks dividendide maksmisel on sellekohase otsuse olemasolu. Omanike otsuse alusel dividendide väljamaksmise kordade arv ei ole piiratud – seega ühe otsusega vastuvõetud konkreetses summas dividendide väljamaksmine võib toimuda tegelikkuses ka
otsuses kinnitatud summa ulatuses osade kaupa mitu korda. Praktikas makstakse dividendid välja eelkõige siiski ühe korraga. Hilisema või osade kaupa väljamakse juures tuleb arvestada, et dividendide väljamaksmine ei tohi halvendada ühingu majanduslikku olukorda, ehk ei tohi tekkida olukord, kus peale dividendide väljamaksmist ei vasta ühingu omakapital enam seaduses sätestatud nõuetele. Seega peab omanik olema pädev hindama olemasolevat majandusseisu ja -riske.
Omanikele ei tohi teha väljamakseid, kui äriühingu viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmnev ühingu netovara on väiksem või jääks väiksemaks kapitali ja reservide kogusummast, mille väljamaksmine ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt.
Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-16-04 asunud seisukohale, et ÄS § 277 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et lubatud on dividendide väljamaksmine osamaksetena nt ühe aasta jooksul. Kolleegium peab vajalikuks seaduse ühetaolise kohaldamise huvides täiendavalt märkida, et ÄS § 277 lg-d 1 ja 2 ei saa siiski tõlgendada nii, et äriühingul on dividendi väljamaksmise korra kehtestamiseks piiramatud võimalused. Sõltuvalt olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks otsus, millega dividend makstakse aktsionäridele välja näiteks 10 aasta jooksul. Sel juhul võib dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduse. Samas nendib ka kohus, et on vajalik järgida, et dividende makstaks kinnitatud majandusaasta aruande alusel.
Kuna raamatupidamises on võimalik asju ühel või teisel viisil kajastada, siis artikli autori hinnangul on põhjendatud majandusaasta aruande kontrollitavuse põhimõte, samuti annab auditeeritud (aktsiaseltside puhul) ja (üld)koosoleku poolt kinnitatud aruanne suurema kindluse kasumi olemasolu või selle puudumise kohta. Olukorras, kus majandusaasta aruande kinnitamise otsusega võeti vastu otsus dividende mitte maksta, kuigi see oleks olnud võimalik, võivad osanikud või aktsionärid hiljem vastu võtta uue otsuse, kus siis kinnitatakse dividendide maksmine juba eelnevalt kinnitatud kasumi arvelt. Seega saab öelda, kinnitatud aastaaruande alusel saab dividende välja maksta ka mitu korda aastas kui see on korrektselt vastavas otsuses või põhikirjas vormistatud.
Kindlasti tuleb aga silmas pidada ka juba eelpool kirjeldatud dividendide maksmise eeltingimusi, sh netovara nõuet. Kui vastu on võetud nõuetekohane kasumi jaotamise otsuse, kuid otsuses ei ole kajastatud dividendide väljamakse tähtaega märgitud – näiteks kas dividendimakse on ühekordne või likviidsete rahaliste vahendite puudumisel osamaksetena mingi perioodi jooksul, siis võib dividendi saama õigustatud osanik või aktsionär nõuda dividendi väljamaksmist igal ajal. Kuigi seadus annab nii osanikele kui aktsionäridele üldiselt õiguse osaleda kasumi jaotamisel, ei muutu dividendinõue sissenõutavaks enne, kui ühing on dividendi maksmise nõuetekohase otsusega vastu võtnud. Selleks, et dividendide jaotamise otsus kehtiks, peab see olema seaduse kohaselt vastu võetud ja kinnitatud. Näiteks toob üldkoosoleku kokkukutsumise reeglite oluline rikkumine automaatselt kaasa üldkoosoleku otsuse tühisuse. Tühise üldkoosoleku otsuse alusel väljamakstud dividendid tuleb äriühingule aga tagastada. Seega omanikul tekib dividendinõue üksnes juhul, kui üldkoosolek või osanike koosolek on dividendide maksmise korrektselt otsustanud ning dividende saav isik on kantud kas osanike nimekirja või aktsiaraamatusse.
Korrektse otsuse olemasolul on osanikul tulenevalt ÄS § 157 lg 1 ja aktsionäril tulenevalt ÄS § 279 lg 1 õigus nõuda vastava otsusega kehtestatud dividendi väljamaksmist. Kui ühing otsuse alusel vastuvõetud dividendi maksmisest keeldub, siis tekib osanikul või aktsionäril võimalus Võlaõigusseaduse alusel nõuda äriühingu poolt talle tekitatud kahju hüvitamist. Äriühingult on muuhulgas õigus nõuda viivist dividendi väljamaksmisega viivitamise eest kuni sellekohase kohustuse täitmiseni. Omanike eelneva otsusega on võimalik ette näha ka seadusjärgsest kõrgem viivisemäär. Muuhulgas näeb seadus ette, et omanike nõusolekul ei pea dividende välja maksma rahas, vaid seda võib teha ka ühingu muu varaga. Kui dividende ei maksta rahas, makstakse makse asjade tegeliku müügihinna järgi.
Võimalus maksta ka eeldividende
Lisaks eeltoodule on ÄS § 277 lg-ga 3 antud võimalus maksta ka nö eeldividende. Seaduse kohaselt võib põhikirjaga aktsiaseltsi juhatusele anda õiguse teha nõukogu nõusolekul pärast majandusaasta lõppu ja enne uue majandusaasta aruande kinnitamist aktsionäridele ettemakseid eeldatava kasumi arvel kuni poole ulatuses summast, mida võib aktsionäride vahel jaotada. Tegemist on väljamakse kiirendatud olukorraga, kus jaotamisele kuuluv kasumiosa on selge, kuid puuduvad vormikohased majandusaasta aruanne ja üldkoosoleku otsus. Eeldividendide maksmise regulatsioon on sätestatud üksnes aktsiaseltside suhtes ja seda ei saa kohaldada osaühingutele.
Osanikule makstakse dividende võrdeliselt tema osa nimiväärtusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Seega sõltub mitme osanikuga äriühingu dividendide suurus omaniku osaluse suurusest. Aktsionärile makstakse dividende vastavalt tema aktsia nimiväärtusele või arvestuslikule väärusele. Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel.
Samas tuleb tähele panna, et dividende ei pea maksma samas proportsioonis nagu on jaotunud osalus ja võimalik on ka nö mitteproportsionaalne dividendide jagamine, kus kasum jaotatakse osaluste suhtes ebavõrdselt. Lisaks aktsiaseltsidele võib selline olukord tekkida ka osaühingute puhul, kus üks osanik on panustanud rohkem ühingu edasiarendamisse ja juhtimisse ning teine on pigem kaasatud passiivse investorina. Isegi kui kummalegi kuuluv osalus on võrdse suurusega võib omavahelise kokkuleppe alusel otsustada ebaproportsionaalse dividendide maksmise selliselt, et aktiivsem pool ühingu juhtimisel on õigustatud suuremale osalusele dividendidest. Sellise võimaluse formaalseks eelduseks on selle varasem sätestamine osaühingu põhikirja.
Kadri Rebane,
jurist,
