Perekonnaseadus kohustab vanemaid ülal pidama täisealist last, kes omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kohtuasjas vaieldi selle üle, kas täisealisel lapsel on õigus vanemalt nõuda välismaal õppimisega kaasnevate kõrgemate kulude hüvitamist.
Kohtu ees olnud vaidluses oleks laps vanema hinnangul võinud õppida Eesti kõrgkoolis, kus õppimisega kaasnevad kulud oleksid tunduvalt väiksemad. Seetõttu polnud vanem enda hinnangul kohustatud kinni maksma lapse soovi õppida välismaal kõrge õppemaksuga koolis.
Riigikohtu tsiviilkolleegium otsustas, et kui laps asub õppima välisriigi kõrgkooli, et omandada tema võimete ja kalduvuste kohast haridust, tuleb vanemal kanda sellega kaasnevad kõrgemad ülalpidamiskulud, kui vanema majanduslik olukord seda võimaldab. Isegi siis, kui samal erialal on võimalik kõrgharidust tasuta või odavamalt omandada Eestis, võib lapse võimetele ja kalduvustele paremini vastata välisriigi kõrgkool. Lahendatud kohtuasjas asus laps õppima kõrgkooli, mis oli toona maailma ülikoolide pingereas 35. kohal, samas pingereas oli Tartu Ülikool aga 285. kohal.
Riigikohus lisas, et seni, kuni vanem on seaduse järgi võimeline last ülal pidama, tuleb tal seda teha ja kui vanemal on see majanduslikult võimalik, tuleb kanda ka lapse välismaal õppimisega seotud mõistlikud kulud. Riigikohus jättis jõusse maakohtu esialgse otsuse, millega mõisteti vanemalt tagasiulatuvalt välja elatis aja eest, mil laps õppis välismaal, ja elatis kuni ajani, mil laps lõpetab õpingud, või ajani, mil laps saab 21-aastaseks.
