Raha saab otsa, aga midagi paremaks ei muutu, rõhutab Eesti Tööandjate keskliidu tervise töörühma juht ja volikogu liige Kadri Mägi-Lehtsi. Lihtsalt lisaraha juurde valamine on lihtsama vastupanu teed minek.
Tervishoid jääbki lisaraha nõudma ja probleemid üksnes süvenevad kui valdkonnas ka hädavajalikke reforme ei tehta. Tervishoiutöötajate puudus ja sellest tingitud ülekoormus ning vananeva ühiskonna kasvav vajadus tervishoiuteenuste järele sunnib tervishoius lisaraha otsimise kõrval digitaliseerima, ja automatiseerima ning ümber mõtestama, mida tervishoius hindamine ning mõõdame.
Äsja tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamist analüüsinud Riigikontroll rõhutas järeldustes, et senisest enam tuleks koguda ja kasutada patsientide teenusekogemusi ja tervisetulemeid ehk ravi tulemusi tervishoiuteenuste kujundamisel ning rahastamisel. See tähendab andmeid ja nende analüüsi.
Nii saaks leida üles tervishoiuteenuste nõrgad kohad kohti, kuid sellist mõõtmist tehakse praegu üksikutes projektides. Kontroll juhib ka tähelepanu, et ehkki riigiasutused on retoorikas võtnud sõna inimkesksele tervishoiule, siis sõnadeks see ongi jäänud, sest praktilisi samme on selleks astutud vähe. Kuniks mõõdame ja rahastame keskmise ravijuhu maksumust ning ravijuhtude arvu, mitte tulemust ehk paremat tervist, ei muutu tervishoid kättesaadavaks ega tervise taastamisel efektiivsemaks.
Andmed hoiavad jõuliselt kulusid kokku
Lisaks kvaliteedi hindamisele ja teenuse parandamisele aitavad andmetel põhinevad otsused sama raha eest ka rohkem tervist luua. Näiteks topeltuuringute vältimise või triaaži automatiseerimine võib aidata kulusid kokku hoida 20-40% ehk vajalikku lisaraha leiab valdkonnast seest, kui vaid seda soovida.
Samuti saab andmete põhjal kujundada tervishoiuteenuseid, määrata täpsemini ravi ja ravimeid. Kuna andmed aitavad säästa lisaks rahale ka patsiendi ja tervishoiutöötajate aega, peab tervishoiu digimajandus olema valituse ja parteide ülene prioriteet, sarnaselt kaitsevõimekusega. Nii nagu kaitsevõime vajab terveid ja tugevaid inimesi, saab Eesti majandus kasvada vaid tervete ja tarkade töötajate abil. Seetõttu vajab tervishoid hariduse kõrval terve valitsuse, mitte üksnes ühe ministri ja partei tähelepanu ning väärtustamist.
Tööülesanded saab ümber jagada
Lisaks andmetele saab sotsiaalministeerium üle vaadata tööülesannete jaotuse, sest meditsiinialane väljaõpe on pikaajaline ning kulukas protsess. Osasid tööülesandeid saab arsti asemel teha õde, õe asemel apteeker jne. Osasid töölõike saavad teha aga ka mittemeditsiinilise haridusega inimesed nagu näiteks tervisenõustajad, coachid, assisendid, logistikud, kogemusnõustajad jt. Selle korraldamine on ministeeriumitevahelise koostöö ja vajadusel põhineva väljaõppe korraldamise küsimus.
Oma osa teevad terviseteenuste kättesaadavamaks tegemisel ka tööandjad näiteks terviseedenduse ja ennetusega tegeledes ning töötajaile tervisekindlustust pakkudes. Kahjuks on viimastel nädalatel terviseminister ja tema parteikaaslased taas aktiivselt sõna võtnud, kõneledes vajadusest piirata eratervishoidu ja tööandjate panustamist tervisekindlustusse. Era- ja solidaarse tervishoiu vastandamine on eksitav – tööandjad on alati otsinud koostöövõimalusi, eesmärgiga varakult avastada haigusi ning hoida töötajate tervist.
Patsiendi ja ka tööandja vaatest tekivad küsimused, mis probleemi keelamise ja takistuste kaudu lahendada püütakse. Mis on põhjus ja mis tagajärg? Tervisekindlustus ja tööandjate vajadus selle järgi ei ole tekkinud ju tühjalt kohalt, vaid ikka sellest, et nii öelda riiklikku süsteemi kergemate tervisemuredega löögile ei pääse ning töötajad istuvad töövõimetuslehel oodates ravijärjekorras või saavad jutule alles siis, kui haigus on süvenenud. Samuti on sundinud töötajate puudusest tingitud konkurents andekate inimeste meelitamiseks neile motiveerimiseks uusi võimalusi pakkuma.
Tööandjate panust tasub kasutada, mitte tõrjuda
Seetõttu peaks pigem kasutama tööandjate vabatahtlikku soovi töötajate tervisesse panustada, sest makse maksab ikka ainult terve töötaja. Võrdselt vaesed ja haiged inimesed ei tee riiki ega ühtegi inimest rikkamaks ja õpetajate palgad, tervishoiutöötajate väljaõpe, investeeringud turvalisusesse tulevad paraku vaid ühest kohast – maksumaksja rahast.
Kiire ja lihtne võimalus tööandjate panuse soodustamiseks on tõsta praegust tervisekulude ajale tugevalt jalgu jäänud 400-eurost piirmäära ja laiendada loetelu, mille alusel tööandja saab tulumaksuvabalt töötajate tervisesse investeerida. See on üks moodus ravijärjekordade lühendamiseks ja töötajaskonna tervise hoidmiseks ning parandamiseks.
