Pealkirjas esitatud küsimus on justkui lihtne, ent sellele vastata on sageli keerulisem kui esmapilgul arvaks. Enamasti me hindame ühe või teise inimese koostöö võimekust ikka rohkem kõhutunde järgi, halvemal juhul vaid tema enda jutu järgi. Ja kui tihti sa oled kohanud inimest, kes ütleks, et ta tegelikult pole üldse meeskonnamängija, talle koostöö ei meeldi?
Patrick Lencioni, kelle metoodikat ma meeskonna coachingute tegemisel kasutan, on kirjutanud ka raamatu “The Ideal Team Player” sellest, kes on hea meeskonnamängija. Ja ta pakub välja kolm kriteeriumit, mille alusel hinnata, kas inimene on päriselt ka meeskonnamängija või on tegu ainult jutuga. Mulle tema kriteeriumid meeldivad, kuna neid on inimese käitumises ja jutus üsna lihtne testida. Niisiis, kes on hea meeskonnamängija?
Isekusetus
Esimene ja ehk ka kaalukaim kriteerium on isekusetus (inglise keeles humble). Hea meeskonnamängija ei harrasta egotrippe, ei trügi iga hinna eest pildile, ei võta teiste tehtud töö eest au endale, on valmis oma isiklikke huvisid jätma meeskonna tulemuse nimel tahaplaanile ning ei muretse liiga palju oma staatuse ja positsiooni pärast.
Laias laastus on kahte tüüpi inimesi, kellel on isekusetuse ja sestap ka meeskonnas koostööga tõsiseid probleeme. Lihtsamalt on tuvastatavad need, kes on arrogantsed, kes peavad igast olukorrast võitjana väljuma. Neile peab jääma viimane sõna, nad peavad piltlikult öeldes olema pruut igas pulmas ja kadunu (kellest palju head räägitakse) matustel. Neid on lihtne ära tunda ja märgata. Ja ikkagi on üllatav, kui paljudes meeskondades neid võib jätkuvalt kohata…
Raskem on aga ära tunda teist rüüpi. Need on inimesed, kellel on madal enesehinnang, ent kes on üldiselt lahked ja pigem positiivsed. Neil on kalduvus oma võimekust ja oskusi väiksemaks teha ja nii on neid kerge pidada isekusetuteks inimesteks. Ent see pole seda. Ehkki nad ei ole arrogantsed ja ülbed, takistab nende madal hinnang iseendale meeskonnatööd. Nad ei panusta ideedega, hoiduvad edasi viivatest konfliktidest ning nad ei hoia ka meeskonnakaaslasi kohustatuna – kõik erakordselt olulised tegevused, millele muuhulgas meeskonnatöö tugineb. Tõeliselt isekusetud inimesed ei tee ennast suuremaks kui nad tegelikult on, ent teisalt nad ka ei tee ennast väiksemaks, n.ö mutrikeseks, kellest ei sõltu midagi. C.S Lewis, “Narnja kroonikate” autor, on tabavalt öelnud, et isekusetus ei tähenda enda väiksemaks mõtlemist, vaid vähem enda peale mõtlemist.
Näljasus
Hea meeskonnamängija on näljane – kõige paremas mõttes. Nad otsivad enamat – uusi lahendusi, kuidas rohkem valmis jõuda, kuidas rohkem õppida, kuidas võtta rohkem vastutust. Näljaseid inimesi, mõistagi ülekantud mõttes, ei pea juht sundima võtma uusi initsiatiive, oma töö kvaliteeti parandama vms. Nad otsivad uusi võimalusi ja plaanivad järgmist sammu. Nad on isemotiveeruvad.
Iseenesest on see ju lihtne ja selge, miks näljased – initsiatiivikad, aktiivsed, lisavastutust otsivad – inimesed on head meeskonnamängijad. Ent näljasusel võib oll ka pahupool: nälg teatud tüüpi nähtuste, asjade järele ei pruugi meeskonnale sugugi kasuks tulla. Eelkõige on siin jutt isust isikliku kasu järele – ehk see, kui isiklikud huvid pannakse selgelt ette poole meeskondlikest huvidest. Ja veel, kui nälg muutub inimese olemuseks, kui isu on kasvanud äärmuseni, kui see ongi see, mis defineerib inimest ja domineerib tema tööd, siis ilmselt pole ka see meeskonna pikaajalistes huvides. Lihtsamalt öeldes – n.ö tervislik nälg tähendab oma töö hästi tegemist ja valmisolekut vajadusel astuma lisakilomeetri ühise eesmärgi nimel.
Muuseas, tähelepanekuna oma üle 9 aastasest coach’i elust: nälja, initsiatiivikuse puudumine, MOK ehk Minu Osa Korras mentaliteet, vastutuse mitte võtmine on valdkond, mis kipub neelama enim juhi väärtuslikku aega. Ehk kipub kehtima kuulus Paretto printsiip, ent tagurpidi – 80% ajast läheb tegelemiseks inimestega, kes loovad 20% väärtust…
Nutikus
Siin on oluline alustada sellest, et see pole päris see nutikus, millest tavaliselt räägitakse. See ei tähenda antud kontekstis inimese intellektuaalset võimekust. Meeskonna kontekstis tähendab nutikus aga inimestega suhtlemist ja läbisaamist. Adumist, mis meeskonnas või konkreetses olukorras toimub, heade küsimuste küsimist, kuulamist, oma sõnade tagajärgede adumist ja sellega arvestamist. Kui otsida sarnast asja, siis kõige lähemale läheks ehk emotsionaalne intelligentsus (oma ja teiste tunnete mõistmine, aru saamine jne), ent nutikus on midagi lihtsamat – mõistlik, austav ja, rahvakeeli öeldes, normaalne läbisaamine inimestega. Nutikad inimesed ei ütle ega tee meeskonnas asju, mille tõenäolisi (negatiivseid) tagajärgi nad ei adu. See ei tähenda, et nad jätavad asju ütlemata ja tegemata. Talupoja mõistus inimestega suhtlemisel, ütleks vanarahvas.
Tasub ka meeles pidada, et nutikust meeskonna kontekstis võib kasutada nii headel kui ka mitte niiväga õilsatel eesmärkidel. Mõned kõige ohtlikumad inimkonna vaenlased on olnud nutikad inimestega manipuleerijad…
Kolm kriteeriumid kooskõlas
Kõik kolm kriteeriumit tunduvad kuidagi… enesestmõistetavad. Meeskonnamängijaks teeb inimese aga nende kolme kombinatsioon, mitte iga kriteerium eraldi võetuna. Inimene võib olla isekusetu ja inimestega suheldes nutikas, ent kui ta pole näljane, tal pole ambitsoooni, siis pole sellest suurt kasu. Või kui inimene tahab hirmsasti teha, on näljane ja oskab ka inimestega ümber käija, ent kogu tegemine on üles ehitatud enda ego turgutamisele, siis ka selline kombinatsioon ei aita pikas perspektiivis meeskonnal edukas olla.
Niisiis. Isekusetu, Näljane, Nutikas. Lase oma inimesed (ja pane nimekirja ka iseend) silme eest läbi ja pane neile igas kriteeriumis hinne 1-10ni. Ja siis vaata tulemust ja… mis sa sellega siis nüüd peale võiksid hakata, aimad juba ehk isegi.
