Kuigi mõlemad allikad kirjeldavad sama nähtust, on nende vahel lisaks sarnasusele ka erinevusi, millele püüb töötukassa järgnevalt tähelepanu pöörata.
Töötuse andmed
Tööjõu-uuring viiakse läbi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) metoodika alusel.
Selle kohaselt jagatakse kõik tööealised inimesed kolme üksteist välistavasse rühma. Töötavateks ehk hõivatuteks loetakse kõik 15–74 (või 89) aastat vanad inimesed, kes uuritaval perioodil (nädalal) töötasid vähemalt ühe tunni tasu eest, puudusid ajutiselt töölt või tegid tasuta tööd pereettevõttes. Töötuteks loetakse kõik 15–74-aastased inimesed, kelle puhul on korraga täidetud kolm tingimust:
- nad on ilma tööta (ei tööta mitte kusagil ega puudu töölt ajutiselt);
- nad on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööd alustama;
- nad otsivad aktiivselt tööd (nt jälgivad töökuulutusi, pöörduvad töötukassase, otsivad tööd tuttavate vahendusel vms).
Hõivatud ja töötud koos moodustavad majanduslikult aktiivse rahvastiku ehk tööjõu. Inimesed, kes on alla 15-aastased ja üle 89-aastased, ning need, kes ei tööta ega ole töötud, loetakse majanduslikult mitteaktiivseteks.
Esimest korda viidi tööjõu-uuring Eestis läbi 1995. aastal, alates aastast 2000 toimub uuring regulaarselt aasta läbi ning andmed avaldatakse kord kvartalis. 2021. aastal toimus rahvusvaheline metoodikamuudatus, millega seoses kerkis tööealisuse vanusepiir (aastani 2020 loeti tööealiseks 15–74-aastased, alates 2021. aastast ka kuni 89-aastased inimesed) ning hõivatute määratlus (vanemapuhkusel olijad, kes saavad vanemapalka, loetakse ajutiselt töölt puudujateks ja seega hõivatuteks; varem loeti nad mitteaktiivseteks). Uuringust jäid välja vanglates, hooldusasutustes, ajateenistuses ja teistes n-ö institutsioonides viibijad. Lisaks täiustati uuringus kasutatavate kaalude arvutamist.
Metoodikamuudatuse kohta saab täpsemalt lugeda statistikaameti kodulehelt. Oluline on välja tuua, et töötute arvu metoodikamuudatus eriti ei mõjutanud.
Tööjõu-uuring on valikuuring – see tähendab, et andmeid kogutakse ainult valimisse sattunud inimestelt ja nende leibkonnaliikmetelt ning tulemused laiendatakse kogu tööealisele elanikkonnale.
Seega on uuringu tulemused hinnang, millel on teatud veapiirid, mida tuleks andmete kasutamisel arvesse võtta.
Tööealiste inimeste arv tehakse kindlaks iga aasta 1. jaanuari rahvaarvu järgi ning seda aasta jooksul ei muudeta. See on oluline, kui tahame näiteks lähemalt uurida Ukraina põgenike olukorda Eesti tööturul. Ukraina põgenikud hakkasid Eestisse (ja siinsele tööturule) jõudma 2022. aasta veebruaris ja märtsis. Tol aastal võisid nad aga uuringu vastajate hulka sattuda vaid leibkonnaliikmena, kuna valimi aluseks olev Eesti alaliste elanike loend valmis 2022. aasta 1. jaanuari seisuga, mil sõda ei olnud veel alanud.
Ka Eesti tööealiste elanike arv oli fikseeritud sama kuupäeva seisuga, nii et ka uuringu näitajate hinnangus ei kajastunud hüppeliselt suurenenud rahvaarv enne, kui alles 2023. aastal, mil põgenikke hakkas olema ka valimiisikute seas. Uuringus osalevate Ukraina sõjapõgenike arv on aga seni olnud liiga väike, et teha usaldusväärseid järeldusi sõjapõgenike olukorra kohta Eesti tööturul.
Järgneb.
