Sellise eesmärgi seadis valitsusasutustele riigikogu, võttes vastu töövõimereformi seaduse. Ümmargune number tuhat jagati minister Jevgeni Ossinovski sõnul laiali puht mehaaniliselt. Arvestati, kui palju inimesi praegu avalikus sektoris tööl on, kui palju on vaja juurde võtta, arvestati protsente ja jagati haldusalade ja maakondade kaupa laiali.
«See ei ole mingi kvoot, mille puhul hakkame näpuga järge ajama, vaid et asutused seaksid endale eesmärgi oma personalivalikutes arvestada rohkem ka vähenenud töövõimega inimesi,» ütles tööminister Ossinovski Postimehele.
Tuhat tundus ilus, suur number, aga üllatusena selgus, et valitsusasutustes, koolides, haiglates, hooldekodudes, omavalitsuste haljastusettevõtetes ja paljudes muudes riigiülesandeid täitvates asutustes töötab juba üle 10 000 töövõimetuspensionäri. Ilma igasuguste riiklike kvootideta.
«10 000 on positiivne üllatus, sest levinud on hoiak, et töövõimekaoga inimesi pole võimalik tööle võtta,» tõdes kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumidele nädala algul käsulauad koos numbriliste nõuetega laiali saatnud Ossinovski.
Ministri sõnul oli liiga paljude kohalike omavalitsuste ja ministeeriumide esimene reaktsioon, kui ministeerium sügisel küsis, kuidas kusagil suhtutakse töövõimetuspensionäride värbamisse, et neil pole ju kaldteidki.
Minister selgitas, et peamine eesmärk, miks nõutakse kohalikelt omavalitsustelt ja riigiasutustelt töövõimekaoga inimeste värbamist, on muuta hoiakuid kogu ühiskonnas, ning riigiasutused peaksid siin teistele tööandjatele eeskuju näitama.
Riigiasutuste tagasisidest ministeeriumile tuli välja, et teised töötajad kardavad, et erivajaduse või töövõimekaoga kaastöötaja ei pruugi nendega võrdväärselt palju tööd teha, aga palk võib sama olla. Ministeeriumi järeldus on, et neist asjust tuleb avameelselt rääkida ning võib-olla suudabki vähenenud töövõimega inimene vaid poole kohaga töötada. Sellele vastav on siis ka palk.
Tööministri sõnul on kogu töövõimereformi õnnestumise üks eeldusi, et hoiakud muutuksid ja erivajadustega, püsiva töövõimekaoga inimeste võimalusi tööturul hakataks laiemalt nägema.
Ossinovski tõi näiteks kaitseministeeriumi, kus on teiste riikide kogemustest lähtudes mõeldud, et osal kaitselistel, julgeolekulistel töödel oleksid eelistatud Aspergeri sündroomiga inimesed. «Neil on teatud oskused oluliselt paremini arenenud kui teistel või näiteks on ameteid, kus võiks olla eelistatud mõne meelepuudusega inimesed, sest neil on vastukaaluks teised meeled paremini arenenud,» nimetas Ossinovski veel võimalusi, kuidas tööandjad mitte ainult riigiasutustes võiks mõelda endale töötajaid palgates.
Ossinovski möönis, et vähenenud töövõimega inimeste haridustase on Eesti keskmisest madalam: Eestis on keskmiselt kõrgharidus 27 protsendil inimestest, aga püsiva töövõimekaoga inimestest on kõrgharidusega 11 protsenti. Samas kutseharidust on viimastel rohkem kui Eestis keskmiselt.
Mis puutub maakondadele ja ministeeriumidele ette antud numbritesse, kui palju kusagil peaks püsiva töövõimekaoga inimesi tööle võtma, siis Ossinovski lubas, et näpuga järge ajama ning kedagi karistama ei hakata. Siiski plaanitakse igal aastal kokkuvõtteid teha ja analüüsida takistusi, mis ei lase praeguse nimega töövõimetuspensionäre tööle võtta, kirjutab Postimees.
«Tahame muuta mõttemalli ja et töökuulutustesse pandaks kirja, et konkreetsele ametikohale on oodatud kandideerima ka vähenenud töövõimega inimesed,» lisas minister. «Kui personalipoliitikas võtta eesmärk pakkuda vähenenud töövõimga inimestele senisest rohkem tööd, siis võidakse etteantud numbreid pigem ületada.»
