Uuringu andmetel soovitakse välismaale sageli minna ajutiselt, sooviga end erialaselt täiendada ja kogemuse võrra rikkamana naasta, samuti soodustab välismaale mineku planeerimist siinne õppekorraldus ja sobivate karjäärivalikute puudumine.

Kuigi Eestis on kõlanud mitmeid arvamusi, et arstide lahkumine on paratamatus, millega tuleb kohaneda ja suurendada kadude leevendamiseks arstitudengite vastuvõtuarve, ei pruugi see analüüsi koostajate silmis olla piisav.

"Arvestades iga arstiõppe läbinu hariduse kulukust riigile ja arstide strateegilist rolli ühiskonna heaolus, on siiski vajalik ka lahkumisjuhtude süsteemne analüüs," ütles Praxise tervisepoliitika analüütik Vootele Veldre pressiteates. "Olukorras, kus lisaks nii-nimetatud mõistetavatele tõmbeteguritele viivad noori arste Eesti tervishoiusüsteemist eemale kitsaskohad, mida ignoreeritakse või mille olemasolu pole teadvustatud, võib sisseastujate arvu suurendamine lahkujate osakaalu hoopis kasvatada," lisas ta.

"Näiteks ei pruugi põhiõppe lõpetanu tiheda konkurentsi tõttu saada ainsal soovitud erialal residentuuri ning jäik korraldus suurendab tõenäosust, et tudeng läheb välisriiki tööle," sõnas Veldre.

Poliitikaanalüüsi autorite hinnangul ei piisa selleks, et tagada olulise väljarände tingimustes või sellises ohus kriitiliselt vajalik hulk tervishoiupersonali, üksnes haridussüsteemile lootma jäämisest ja püüust leevendada tekkinud puudujääke sisseastujate arvu suurendamise toel. "Ilmselt peaks seda sammu toetama kompleksne meetmete pakett, mis tegeleb otseselt süsteemist lahkumise põhjustega," sõnas Veldre.

Tudengite seas selle aasta suvel läbiviidud küsitlusest peegeldub, et enamik tudengeid soovib õpingute järgselt jääda Eestisse. Soov minna põhiõppe järel Eestis residentuuri on 60 protsendil tudengeist. Samas on suur hulk õppureid ebakindlad, kas põhiõppe järel on neile koht siinses tervishoiusüsteemis – umbes 40 protsendi tudengite jaoks sõltub välismaale minek sellest, kas nad saavad Eestis residentuuri sisse.

Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi presidendi Marta Velgani sõnul on Eesti tervishoius selgelt esiplaanile seatud eriarstiks õppimine, mistõttu on arusaadav, et arstiteaduskonna lõpetanu oma karjääri koheselt residentuuris jätkata tahab. "Kuivõrd kliinilise praktika maht ja ulatus on praeguses arstiõppes piiratud, võib juhtuda, et kuus aastat jäävad eriala valiku tegemiseks liiga lühikeseks," selgitab Velgan. "Seega võivad äsja arstiteaduskonna läbinud üliõpialased vajada lisaaega, et mõtteid ja praktilisi kogemusi koguda. Paraku on Eestis mitte-eriarstina töötamise võimalused aga piiratud ja seetõttu pööravad erialas ebakindlad arstitudengid pilgud Soome poole, kus äsja lõpetanud noore arsti teenused väga hinnas on," rääkis arstitudengite esindaja.