Selle abil prognoositakse tööjõuvajadust ametite kaupa. Uuring on kokku pandud läbi tööandjate vaate, hinnatakse kuidas muutub tööandjate vajadus teatud ametiala töötajate järele aasta jooksul, millistel ametialadel on tööturul tööjõu ülejääk, millistel puudujääk.
Tööjõuvajaduse baromeetrit koostavad töötukassa eksperdid koos kohalike tööandjatega, kaasa löövad ka maakondlikud arenduskeskused, kutse- ja kõrgkoolid, ning töövahendusportaalid. Uuringus on ametid jagatud viide kategooriasse – väga suur puudujääk, suur puudujääk, tööturu tasakaal, puudujääk ja väga suur tööjõu puudujääk.
Andmeid kogutakse lisaks üle-eestilisele vaatele ka iga maakonna kohta, nii saab teada, kuidas on samas ametis töö leidmise võimalus erinevates piirkondades. Esimene uuring valmis juba 8 aastat tagasi ja selle aja jooksul on olnud tööturul, majanduses ja maailmas mitmeid pöördelisi sündmuseid. Nii oli koroona ajal tööturul üle kokkasid, keda enne seda tikutulega taga otsiti.
Nüüd on valminud suvine tööjõuvajaduse prognoos. Võrreldes viimaste aastate uuringutega, on näha, et pikale veninud majanduskriis on ka tööturule oma jälje jätnud ja tööturul on hetkel jämedam ots tööandjate käes.
Värskest uuringust on näha, et väga suur puudujääk on kahe valdkonna töötajatest – õpetajad ja meditsiin. Puudu on näiteks logopeedidest, eriarstidest, psühholoogidest, eripedagoogidest. Kiireid lahendusi on siin raske pakkuda, sest tegemist on ametitega, mida õpitakse kaua.
Kui vaadata järgmist kategooriat – tööjõu puudujääk, siis siin on aastaga olnud muutusi ja nende ametite hulk, kus tööjõudu on raske leida, on vähenenud. Paljud aasta eest puudujäägis olnud ametid on liikunud tasakaalu kategooriasse. Põhjus peitub jahenenud majanduses, eelkõige on raskused tabanud tööstust ja ehitust. Paljudesse ametitesse, kuhu oli aastaid raske inimesi leida, on nüüd mitu kandidaati, mitmed ehituse ja tootmisega seotud erialad on seega liikunud uuringus tasakaalu poole.
Loomulikult leiab tööjõu puudujäägi kategoorias ka täna erinevaid ehituse ja tööstusega seotud ameteid, kuid aastatagusega võrreldes on neid oluliselt vähem. Puudu on jätkuvalt keevitajatest, mehhaanikutest, erinevatest masinate operaatoritest. Kaks suuremat valdkonda, mis on puudujäägis olnud juba mõnda aega, on jätkuvalt sotsiaalvaldkond ja haridus. Esimese kahjuks räägivad madalad palgad, teise puhul on mitu erinevat probleemi – raske töö, kõrged nõudmised ja töötasu.
Uuringu teises otsas – ametid, kuhu töötajaid ei ole raske leida ja on tööjõu ülejääk – on enamast n-ö pehmemad ametid. Ajakirjanikud, avalike suhete spetsialistid, asjaajajad, raamatupidajad jne. Suuri muutusi on eelmise uuringuga võrreldes üks, tööjõu ülejääki on liikunud hooneehituse lihttöölised, seega on ümber aeg, kus igaüks, kes suutis tööriista käes hoida, sai ennast ehitajaks nimetada.
Kogu Eesti kokkuvõttes sel korral väga suure ülejäägiga ameteid polnud, maakonniti on siiski üksikuid näiteid: Ida-Virumaal on väga suur ülejääk lihtsama töö tegijatest – pakkijatest, tegemist on ametiga, kus keeleoskus pole määrav ning ka erialast haridust ei ole vaja.
Kindlasti on lisaks Eesti andmetele põnev vaadata, milline on iga maakonna tööturu seis ja kui erinev on piirkonniti meie tööturg.
Uuringuga saab tutvuda siin.
