Tööstussektori töö muutub üha intensiivsemaks. Kui ettevõtetel on pidev surve vähendada kulusid, siis liidetakse kokku aina rohkem töökohti ja alles jääb vähem, aga seda vastutusrikkamad töökohad. Paraku tähendab see üha sagedamini üksi töötamist. Üksinda töötajatel võivad vead kergemini harjumuseks kujuneda ja isegi üheainsa vea tagajärjed võivad olla traagilised.

Üksinda töötaja teeb oma tööd teatavas isolatsioonis, ta on teistest töötajatest eraldatud. Tal puudub teiste töötajatega silmside ning teised ei ole tema kuulmisraadiuses. Tavaliselt töötavad üksi näiteks rongijuhid, tehaste masinaoperaatorid ja öövalvurid.

Nende tööde puhul on ühine nimetaja see, et enamik protsesse on automatiseeritud ja töötajatel tuleb harva otseselt sekkuda. Tarvidus sekkuda automatiseeritud töösse nõuab üldjuhul suurt ettevaatlikkust ja samas otsustavust, et ära hoida suurem kahju. Üksinda töötajast saab seeläbi oluline lüli üldises ja laiemas turvavõrgustikus.

Rongijuhi terviserike ohustas reisijaid

Üksinda töötajad on palju suuremas ohus kui need töötajad, kes tegutsevad kollektiivis. Seda tuleb eriti arvesse võtta vananevas ühiskonnas, sest füüsilise soorituse võime inimese vananedes kahaneb. Üksi töötavate inimeste turvalisuse tagamiseks tuleb nende nõrkushetki hoolikalt tähele panna.

Näitena vaatame Saksamaal reisirongiga juhtunut. Rongijuht kaotas sõidu ajal teadvuse ja rong jätkas segamatult sõitu peaaegu kümme kilomeetrit. Kiirus oli umbes 60 km/h ja kui rong juba mitmes peatuses ei peatunud, proovisid reisijad rongijuhiga ühendust saada.

Oma õuduseks avastasid nad, et juht on istmel kokku kukkunud. Juhiuks oli lukus ja rongijuht ei reageerinud isegi meeleheitliku prõmmimise peale. Üks reisjatest tõmbas salongis hädapidurit, kuid paraku ei vähendanud see rongi kiirust . Õnneks tuli rongijuht mõne minuti pärast teadvusele ja peatas rongi.

Hilisem juurdlus selgitas, et 62-aastasel rongijuhil oli seni diagnoosimata haigus, mis põhjustas tema äkilise uinumise. Vaatamata kõigele oli ta pärast ärkamist suuteline hädapiduri aktiveerima. Reisija tõmmatud hädapidur seda tüüpi rongi ei peata, vaid saadab üksnes häireteate juhile.

Rongifirma selgitas hiljem, et kõik ettevaatusabinõud toimisid. Vaatamata sellele ohustas rongijuhi terviserike mitte ainult teda ennast, vaid ka suurt hulka reisijaid.

Rutiin tapab

Tihti võivad meie harjumuspärased tegevused muutuda monotoonseks ja see omakorda võib tuua kaasa tähelepanu hajumise. Näiteks tänapäeval käivad paljud inimesed iga päev tööl autoga ja päris pika maa tagant. Mingil hetkel muutub ühel trajektooril sõitmine rutiiniks ja automaatseks tegevuseks, mis ei nõua eriti mõtlemist. Ei ole kaasreisijat, kellega rääkida ja isegi raadiost ei piisa, et end erksana hoida. Sellest tulenevalt on üha rohkem inimesi hakanud võtma ohtlikke riske, näiteks autoga sõites sõnumeid kirjutama.

Heidame pilgu veel ühele rongijuhtumile. Tänavu 9. veebruaril põrkasid Baierimaal kokku kaks rongi: 12 inimest hukkus ja 85 sai viga, 24 neist tõsiselt. Rööbastel, kus õnnetus juhtus, peaks sõitma vaid üks rong korraga ja seda kontrollib automaatne süsteem.

Sel päeval üks rongidest hilines ja rongijuht oli sunnitud peatuma automaatse signaali tõttu, et lasta läbi vastu tulev rong. Kahjuks andis kontrollkeskuse inspektor hilinenud rongile lubava signaali, vaatamata sellele, et esialgne peasignaal oli keelav. Prokurör süüdistas eeluurimises kontrollkeskuse inspektorit tahtmatus tapmises, vigastuste põhjustamises ja ohtlikus sekkumises rongiliiklusse. Ilmnes, et kõnealune inspektor oli tööajal mänginud oma nutitelefonis mänge ja olnud seega hajameelne. Prokurör pidas seda tõsisemaks rikkumiseks kui viga, mis oleks tehtud kogemata ootamatute sündmuste pöörises.

Süüdistatav inspektor oli kontrollruumis üksi ja ta vastutas lühikeste liinide eest, millel oli üldiselt vähe liiklust. Võib oletada, et õnnetuses mängis oma rolli igapäevane rutiin ja kaastöötajate kontrolli puudumine.

Vähemalt kahe töötaja reegel

Eurostandard EN 50518 nõuab vähemalt kaht töötajat kõikidesse hädaabikõne ja teenuste kontrollkeskustesse, kus võetakse vastu, saadetakse ja jälgitakse signaale ja sõnumeid, mis vajavad kiiret tähelepanu. See nõue kehtib kõikidele süsteemidele ja töökohtadele, mis edastavad ja töötlevad turvalisusega seotud raporteid ja informatsiooni.

Kontrollkeskuses töötamine koosneb tavaliselt harjumuspärastest ja rutiinsetest tegevustest pika ajaperioodi vältel, harvaesinev juhtum võib tihti osutuda äärmiselt keeruliseks. Nõudmised töötajatele on mõlemal juhul täiesti erinevad. Esimene ehk harjumuspärane juhtum nõuab suurt tähelepanu, aga ei nõua töötajalt tähtsate otsuste langetamist. Teisel juhul on aga võimalik info tihti vasturääkiv, kuid seejuures tuleb seda infot kiiresti adekvaatselt töödelda ja selle põhjal langetada kiiresti olulisi otsuseid.

Kontrollkeskuste töötajaid silmas pidades tuleks pöörata tähelepanu mõlemat tüüpi juhtumite puhul vajalikele oskustele. Standard EN 50518 seab töötajatele uusi nõudmisi, näiteks on vaja läbida tuleohutuskursused ning teataval tasemel riskianalüüsi oskust.

Ennetavad meetmed

Hea riskianalüüs võtab arvesse kõiki aspekte ja näeb ette võimalikke olukordi. Uuemad meetodid kätkevad endas isegi simulatsioone ja situatsioonimänge. Sellise metoodika tulemustest on võimalik välja lugeda olukordi, mille realiseerumise tõenäosus on üliväike, kuid sellegipoolest olemas. Klassikalise lähenemisega jäävad niisugused olukorrad tihti märkamata. Uute meetodite aktiivseid abinõusid on jätkuvalt võimalik arendada. Võimalikke vigu saab ära hoida.

Lisaks on võimalik luua töötajatele raamistik, mis aitaks peletada igavust ja tüdimust ning murda rutiini. Üks võimalik lahendus on roteeruv töö. See peaks ennekõike sobima lihtsamatele kontrollkeskustele, kus pole vaja pikka väljaõpet ja kus leidub mitmeid üsna sarnaseid töökohti.

Isegi kui kõik vajalikud nõudmised töötajale on täidetud, jääb tööandja ülesandeks siiski kontrollida, kas kõiki vajalikke abinõusid ka edukalt rakendatakse.

Standard EN 50518 nõuab regulaarset kontrolli ruumidele, kus inimesed töötavad. Soolotöötajate tööle kehtib suur hulk nõudeid, aga sellegipoolest vastutavad nad nende täitmise eest üksi. Ametid, kus on nõutud korraga kaks töötajat, sunnivad töötajaid rangemalt reegleid järgima. Kahekesi töötamise puhul peab aru andma ka teine töötaja, ehkki ta otseselt ei pruugi milleski eksida.

Aeg-ajalt tasuks siiski tööpaare vahetada, see parandab reeglite järgimist. Kui töötaja tajub, et järelevalve suureneb, siis suureneb ka motivatsioon ohutusreegleid järgida.

Ohutuskultuur

Ohutuskultuuri arengus mängib äärmiselt olulist rolli see, kuidas ettevõtted oma vigadega tegelevad. Siin ei ole tähtis, kas viga tehti tahtlikult või mitte. Kui rongijuht oleks teavitanud tööandjat oma haigusest, kartmata oma tööd kaotada, oleks ta ehk viidud üle teise ametisse, kus tema terviseprobleem ei oleks kedagi seganud.

Täpselt samamoodi oleks võinud kontrollkeskuse inspektor teavitada oma ülemust sellest, et tal on tööpostil igav ja talle oleks leitud vahelduseks teisi ülesandeid.

Osa toimivast ohutuskultuurist on vigade ja rikkumiste avameelne käsitlemine, konstruktiivne kriitika. Kahjuks hoitakse tehtud vigu tihti saladuses, sest kardetakse süüdistamist.

Artikkel ilmub koostöös infokirjaga Tööelu.