„Meie arvates oleks mõistlikum tõsta omaosaluse määra väiksemate sammudega ning samas välja töötada toetusmehhanismid vähekindlustatud elanikele, et nende võimalus õigel ajal abi saada säiliks,” märkis ametiühingute keskliidu esimees Kaia Vask.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovituste kohaselt peaks inimese omaosalus olema 15 protsenti. Eestis oli omaosaluse suuruseks 2022. aastal 23,1 protsenti ning visiidi- ja voodipäevatasu tasude tõstmisega suureneb omaosaluse määr veelgi.
Väikese sissetulekuga inimesed võivad loobuda arsti juurde minekust
„Visiiditasu 200-protsendiline tõus ja voodipäevatasu hinnatõus mõjutavad suurt hulka inimesi ja kahjuks kõige enam siiski neid, kellel on tõsised terviseprobleemid. Inimesed, kellel on väike sissetulek, võivad loobuda arsti juurde minekust, mistõttu nende tervis halveneb ja tervishoiutöötaja juurde jõutakse alles siis, kui ravi on muutunud väga kulukaks nii patsiendile endale kui ka tervisekassale,” selgitas Vask.
Tervisekassal on küll võimalik võtta kasutusele reserve puudujäägi katmiseks, kuid ametiühingute keskliidu hinnangul saab see olla vaid erakorraline ja ajutine lahendus. „Kaugemas perspektiivis reservide kasutamine olemasolevat süsteemi jätkusuutlikumaks ei tee. Kindlasti on vaja tervisekassa maksubaasi suurendada. Üks võimalus on ravikindlustuse maksete tasumine alla 18-aastaste laste eest riigieelarvest,” pakkus Vask.
Taastada tuleks töövõimetuslehtede hüvitamine alates teisest haiguspäevast
Lisaks toetab ametiühingute keskliit kogu tervishoiusüsteemi analüüsi, et leida võimalikke kokkuhoiukohti. „Näiteks tuleks lõpetada korduvate uuringute tegemine erinevate meditsiiniasutuste poolt. Pole harvad olukorrad, kus perearst teeb vajalikud uuringud ära ja saadab patsiendi eriarsti juurde, kes omakorda teeb samad uuringud,” leidis Vask.
Selleks, et kulud tervisekassale oleksid tulevikus väiksemad, on ametiühingute keskliidu arvates vaja taastada töövõimetuslehtede hüvitamine alates teisest haiguspäevast. Lisaks palub keskliit tervisekassal ja tervisekassa nõukogul hinnata muude kulutuste, sealhulgas reklaami, kolimise jms asjakohasust ja maksumust ning leida ka nende hulgast kokkuhoiukohti.
