Internet on täis reklaame, mis jätavad mulje, nagu tervis ja ilu oleks vaid ühe näpuliigutuse kaugusel – vaid kliki „osta“ nupul ning põhimõtteliselt oledki kohe ilusam ja parem, kui varem. Näiteks osade kapslite manustamisel lubatakse kaotada lausa 8 kilo kuus ning seejuures võib süüa kõike, mida hing ihaldab. Niimoodi mõeldes näiteks eelolevale soojamaareisile, kus saab rannas ringi patseerida, on kihk „osta“ nuppu vajutada suur. Tegelikkus on aga teistsugune. Reaalselt ja kaine peaga mõeldes ei pea pikalt nuputama, et aru saada, et kõik need lubadused on tugevalt üle võlli. Ma ei tea kedagi, kes oleks ainult mingeid kapsleid süües nagu imeväel salenenud. Kas Sa tead? Need „enne ja pärast“ pildid erinevate imeliste lubadustega üle kuhjatud veebilehtedel ei vasta tegelikkusele, ent digitaaltehnika võimaldab teha mistahes kujutisi ühest ja samast inimesest. 20 kilo ülekaalus inimese saab fotol hõlpsalt muuta heas vormis inimeseks. Tihti kasutatakse sellistes reklaamides ka kuulsusi, et suurendada tarbija usaldust toote vastu. Küll aga on küsitav, kas need kuulsused ise ka teavad, milleks nende nime ja fotosid kasutatakse.
Juuksepahmakas pähe kõigile!
Võib julgelt öelda, et suur osa naisi tahaksid pikki ja tihedaid juukseid, mis kasvaks ikka kiiremini ja kiiremini, sest pikki juukseid peetakse klassikaliselt naise ilu näitajaks. Ega mehedki tihti oma kiilaspäisuse üle rõõmusta. Kui kõik need seerumid ja kapslid, mida reklaamitakse juuksekasvu stimuleerimiseks, reaalselt ka toimiks, siis polekski meil varsti tänavapildis ühtegi kiilaspäist meest või õhukeste juustega naisi. Uudis selle päriselt toimimise suhtes leviks kiirelt. Aga miskipärast ei ole kõik mehed veel oma juukseid tagasi kasvatanud ega kõik naised nagu ühe vitsaga löödult pikkade ja paksude juustega. Tead Sa mõnd kiilaspead, kes on päriselt omale juuksed tagasi pähe kasvatanud?
Imelised lubadused ei piirdu ainult välimuse tuunimisega. Suuresti just sotsiaalmeedias ning meediaväljaannete veebilehtedel kohtab reklaame, mida ma isegi tahaksin tõepoolest uskuda, kui need vaid tõele vastaks. Reklaamitakse programme, millega lubatakse võõrkeel selgeks teha lausa kahe nädala jooksul. Mis võiks olla parem, kui vaid paar nädalat enne välisreisi klikkida veebis „osta“ ning seni tundmatu võõrkeel saab selgeks imekiirelt! Ka siin valdkonnas ei ole olnud kuulda kellestki päriselt eksisteerivast inimesest, kes oleks just niimoodi võõrkeele suhu saanud. Huvitav, miks?
Tavatoode ei ole imeline alternatiiv meditsiinile
Kaupmehed on oma imeliste lubadustega ilu- ja filoloogiavaldkonnast tunginud ka meditsiinivaldkonda. Oleks ju mõnus, kui mingi ehte kandmine või kreemi määrimine raviks külgekippuvaid haigusi või isegi kroonilisi ning tõsiseid haigusi. Kaubandusest on võimalik osta näiteks looduskivist ehteid või salve-kreeme, mille juures on tervisele viitavaid lubadusi – lubatakse ravi ja leevendust alates stressist ja vaimsetest haigustest, pearinglusest ja maohaavanditest ning kuni DNA ja RNA stabiliseerimiseni välja. Võib ju vaielda, kas poolvääriskividel on üleüldse mingit toimet inimesele või mitte, ent haiguste kontekstis meditsiinile neist vastast ei ole. Vastasel juhul oleks nende toime ka meditsiiniliselt tõestatud ning arstid kasutaksid patsientidel ravivõttena just selliseid meetodeid. Määrid aga salvi ja haigus kaob. Kannad poolvääriskivist ehteid ning võidki unustada oma südameprobleemid või neeruhädad ning depressiooni ja maohaavandid kah.
Ettevõtja soovib Sinu raha
Need on vaid mõned näited sellest, millega kauplejad püüavad tarbijatelt raha kätte saada. Müügiedenduseks kasutatakse tarbijatele katteta lubaduste jagamist. Siin on üks suur AGA – tegelikkuses peab iga kaupleja seisma iga oma sõna taga ehk kõik, mida kaupleja lubab, peab ta olema suuteline tõestama! Kui tõestusi ei ole, siis on tegemist tarbijatele väärinfo andmisega, mis on tarbijakaitseseaduse mõistes eksitav kauplemisvõte, sest tegemist on tavatootega, mis ei ole ravimitele võrdväärsed alternatiivid.
Miks selline nõue? Kas ei oleks hea, kui kasvõi platseeboefekti põhimõttel saaks inimesed lahti haigustest ja muudest hädadest? Võiks ju väita, et kui piisavalt uskuda millessegi, siis usu najal toimubki paranemine ning kõik oleks võitjad – kaupleja, kes müüs maha oma toote ja teenis raha ning tarbija, kes sai mõnest probleemist lahti. Paraku nii see pole ja sel on mitu põhjust. Kõige tähtsam on see, et selliste toodete kasutamine võib tarbijale kasu asemel tuua kaasa hoopis kahju. Võib juhtuda, et tarbija jääbki uskuma talle antud lubadusi ning lootma tervenemist, kuigi tegelikult võib olla tervisemure hoopiski tõsisem, mis vajab meditsiinilist sekkumist.
Mida suurem fantaasialend, seda parem toode?
Nutikatel kauplejatel on piiritu fantaasia – mõeldakse välja igasuguseid imelisi lubadusi, mis tegelikult on suunatud inimeste nii öelda konnasilmale ehk kõige valusamale kohale. Kui tervisega on midagi korrast ära, on see mõistetavalt inimese jaoks suur mure. Või ihaldavad kiilasipäised inimesed omale juuksepahmakat ning paljud mõtlevad, et kehakaal võiks olla 10 kilo kergem. Suurem konnasilm ilmneb hoopis siis, kui kalli raha eest ostetud toode oma mõju ei avalda, aga rahakott on sellegipoolest õhemaks jäänud. Seejuures keeldub kaupleja pretensioonidele vastamisest, kui teda üldse hiljem tabada õnnestub, sest tihtilugu on tegemist ettevõtetega kolmandatest riikidest, kelle suhtes ei saa ka tarbijakaitseamet aidata.
Hoolimata riigi eri ametite pingutusest, ei ole sellised imelisi lubadusi jagavad ettevõtted turult täiesti kadunud. Ikka tekib juurde neid, kes soovivad põhjendamatute lubaduste najal võtta tarbijalt raha andes vastu kaheldava väärtusega toote. Siin ongi peamine võti tarbija käes – kui suhtuda loomupärase skepsisega antud lubadustesse, küsida täpsemalt millega tegu on ning seejuures nõuda kauplejalt reaalset tõestusmaterjali, jääksid ebaausalt tegutsevad kauplejad hätta ning nõudluse puudumisel kaoks neil ka huvi oma tegevust arendada. Iga toote puhul peaks tarbija mõtlema, kas need lubadused on reaalsed ning kas ta on nõus andma oma raha kauplejale, kes teda petab.
Pille Kalda,
kommunikatsiooniekspert,
Tarbijakaitseamet
