Ehkki me intuitiivselt tajume, et selline karm enesekriitika võib mõjuda meile destruktiivselt, isegi halvavalt, kipume me seda ikka ja jälle tegema. Sest millegipärast tabab meid, kellel sagedamini, kellel harvemini usk, et enesekriitika on positiivne jõud ja see viib edasi. Nii olemegi sagedasti iseenda kõige karmimad kriitikud. Sest kui me ennast ise “kontrolli all” ei hoia, kes siis seda veel teeb – eelkõige me ise ju peame vastutama enda eest, eks ole!?

Ehkki see viimane väide vastab tõele, pole karm enesekriitika ehk selleks parim vahend. Tänapäeva ühe tuntuima õnnelikkuse uurija Emma Seppälä värskes raamatus “The Happiness Track” väidab Texase ülikooli professor Kristin Neff, et karm enesekriitika on märk liigsest ärevusest ja võimalikust depressioonist. Ning selle asemel et olla motivaator, võib see hoopis viia selleni, et me läbikukkumise hirmus ei proovigi enam.

Viib läbikukkumise hirmuni

Neuroteadlaste sõnul on meil peas kaks konkureerivat süsteemi: üks, mis otsib auhinda ja teine, mis kardab, üritab vältida läbikukkumist. Ning karm enesekriitika võimendab just seda teist ning seisab mäekõrguse takistusena ees teel edule.

Liigne enesekriitika mõjutab meid viiel moel:

• See kahjustab meie võimekust asju ära teha.

Sportlastega tehtud uuringud kinnitavad, et hirm läbikukkumise ees mõjub meile nagu isetäituv ennustus – teadlaste sõnul tekib meil “lämbumise” tunne, meie keha, meeled on otsekui halvatud, liigume nagu aegluubis. Tunne on ilmselt tuttav kõigile, kes on sporti teinud.

• See paneb meid liiga kergelt alla andma.

Läbikukkumise hirm, mida enesekriitikaga endale sisendame, sunnib meid alla andma veel enne, kui asi tegelikult kriitiliseks on muutunud. Jällegi on kõige lihtsamini seda näha ja tunda sporti tehes – pea annab enne alla kui keha – ent ka nii-öelda tavaelus. Kui tuleb pirakas väljakutse, anname juba enne alla kui oleme katsetanud.

• See viib kehvade otsusteni.

Enesekriitikaga kaasnev läbikukkumise hirm võib viia petmisteni, ebaeetiliste tegudeni, näitavad uuringud. Sõnaga, oleme valmis tegema kõike, et mitte ebaõnnestuda.

• See võib viia ka eemaldumiseni sellest, mida me päriselt tahame.

Teeme otsuseid selle pärast, et kellelegi meeldida. Valime töökoha, kus saame kergemini särada. Võtame ette ainult väljakutseid, kus võit on kindel. Ja võime selle kõige käigus kaotada silmist need asjad, mis päriselt rõõmu ja rahuldust pakuvad.

• See kasvatab süütunnet.

Ja see võib olla isegi pikaajaliselt kaalukaim mõjutaja. Karm enesekriitika ja läbikukkumise hirm võivad viia selleni, et kui ebaõnnestume, siis süüdistame ja neame ennast, kuni tunneme ennast sipelgastki väiksemana. Ning süütunne omakorda on see, mis kummalisel kombel takistab meid muuutust tegemast või sellega jätkamast. Kui oleme lubanud endale 3 kilo alla võtta ja pugime korraga sisse ühe karbi LaMuu jäätist, siis tekib pigem tunne, et “Ma ei suuda seda, ahh, las minna”, ja järgmine karp on juba ootel. (Ja no see on väga hea jäätis ka! :-))

Positiivsed käitumisviisid

Niisiis, olles enda suhtes kõige karmimad kriitikud, keskendume eelkõige sellele, mis meie enda juures on valesti. Ent milline oleks siis nii-öelda positiivne käitumine, mis aitaks meid olla tervemad, õnnelikumad. Emma Seppälä soovitab, et … ettevaatust, nüüd järgneb nn soft-värk, mis ometi on aga erakordselt mõjus:

•  Ole enda vastu hea ja hooliv.

Selle asemel et ennast maapõhja manada, suhtu endasse mõistmise ja kannatlikkusega. Üks hea nipp on näiteks raskel hetkel kirjutada endale kiri ja teha seda nii, nagu kirjutaksid oma heale sõbrale. Me ju ei ütle talle, et sa oled laisk, loll ja lohakas ehk “ise oled süüdi!”. Me ütleme talle äkki hoopis midagi niisugust: “See on okei, et ei tulnud välja. See ei tähenda, et sa oled halb inimene või et sa ei oska seda üldse teha. Ma usun, et sa saad hakkama ja ma toetan sind.”

• Anna endale aru, et sa oled inimene nagu kõik teised.

Eksimine on inimlik. Selleks, et saada milleski heaks, peab katsetama ja läbi kukkuma. See lihtsalt on nii ja seda on teinud kõik, ja pigem rohkem ikka need, keda me oleme harjunud edukaks pidama.

• Ole ärkvel.

See on see kuulus mindfulness, mille head eestikeelset tõlget pole ma veel kohanud. Ent sisuliselt tähendab see hetkes ja ärkvel olemist. Oma mõtete ja emotsioonide vaatlemist – istud otsekui pilve peal ja vaatad enda peale alla ning imestad, et oh sa, kui vihane, kurb, vms ma hetkel olen. Ilma ennast selle tundega samastamata. Ja siis tasub ehk ka endale öelda näiteks midagi sellist: “Praegu on see tõesti raske, ent see läheb mööda.”

Endast hoolimine võib tõepoolest tunduda midagi, mis on pehmodele – kõvad tegijad ju nii endaga ei räägi! Ent tegelikult on see midagi, mida on mõistlik ja nutikas teha. See võimaldab sul olla edukas, ilma et peaksid ennast karmi enesekriitikaga saboteerima.