Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg selgitas, et suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 274 800 inimest, keda on pea 29 000 võrra vähem kui 2022. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav netosissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek oli alla 807 euro kuus,“ ütles ta. 

Analüütiku sõnul on suhtelise vaesuse määr olnud läbi aastate kõrgeim üksi elavate vanemaealiste ning üksikvanemaga leibkondade hulgas. „2023. aastal vähenes suhteline vaesus aga enim just nende leibkondade seas ning lisaks ka peredes, kus on kolm või enam last,“ märkis Remmelg.

Vaesuse ohus on eelkõige üksikud inimesed ja ühe sissetulekuga leibkonnad

2023. aastal koges suhtelist vaesust 71 protsenti üksi elavatest 65-aastastest või vanematest, mida on kaheksa protsendipunkti võrra vähem kui aasta varem. „Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 30,5 protsenti, mida on 4,3 protsendipunkti vähem kui aasta varem,“ selgitas analüütik.

Remmelg tõdes, et lasteta tööealiste ning kahe vanemaga lastega leibkondade seas jäi suhtelise vaesuse määr samaks või kasvas mõne protsendipunkti võrra. „Seda seletab asjaolu, et 2023. aastal kasvas ekvivalentnetosissetulek kaheksa protsenti, kuid üldise sissetulekute kasvu juures kasvasid protsentuaalselt enam lastetoetused ja pensionid, mitte niivõrd palgatöö eest saadav sissetulek,“ sõnas ta.

„Suhtelise vaesuse määr on Ida-Virumaal 35 protsenti ja Lääne-Virumaal 29,2 protsenti ehk üle kahe korra suurem kui Harjumaal ja Raplamaal, kus see on vastavalt 15,5 ja 14,1 protsenti,“ ütles ta ning lisas, et suhtelise vaesuse määr kasvas ainsana pealinnast vaadatuna kaugeimates Eestimaa nurkades: Ida-Viru maakonnas 3,5 protsendipunkti, Võru maakonnas 3,4 protsendipunkti ja Saare maakonnas 0,4 protsendipunkti.

Absoluutset vaesust koges 2023. aastal ligi 36 400 inimest ehk 11 300 inimese võrra vähem kui aasta varem. „Siiski tasub tähele panna, et nende hulk on endiselt suurem kui kolm, neli või viis aastat tagasi,“ märkis Remmelg.

Analüütik selgitas, et absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast pole võimeline end ära elatama. „Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 338 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum,“ sõnas ta.

Absoluutne vaesus vähenes üle 65-aastaste seas, samuti laste ja noorukite hulgas vanuses 0–24 aastat, keda oli absoluutses vaesuses 2023. aastal 9500 võrra vähem kui aasta varem. Absoluutne vaesus kasvas mõningal määral 25–49-aastaste seas, keda oli 1600 võrra varasema aastaga võrreldes enam. 

Inimeste tunnetatav ilmajäetus ehk nende inimeste hulk, kes ei saa endale lubada mitmeid ühiskonnas laialt levinud hüvesid, kasvas sellel aastal 1,5 protsendi võrra. 2024. aastal tunnetas ilmajäetust 7,7 protsenti elanikkonnast ehk ligi 104 700 inimest. 

2024. aastal tunnetas ilmajäetust iga neljas üksikvanemaga leibkond (25,3 protsenti) ning ligikaudu iga kaheksas üksi elav 65-aastane või vanem inimene (12,8 protsenti). 34 protsendi võrra kasvas ilmajäetuse tajumine 2024. aastal just üksikvanemaga leibkondades, märkimisväärselt ka vähemalt kolme ja enama lapsega leibkondades ning vanemaealiste paaride hulgas.

Sotsiaalministeerium on seisukohal, et kavandatavaid meetmeid on esmajärjekorras oluline suunata sinna, kus abivajadus on kõige suurem.

„Endiselt on vaesuse ohus kõige enam üksikud inimesed või leibkonnad, kus on ainult üks sissetulekuallikas. Absoluutne vaesus on kõrgem ka töötute seas. Meie eesmärk on aidata kõige haavatavamaid sihtrühmi – vanemaealisi ja üksikvanemaid paremale majanduslikule järjele nii erinevate toetuste kui ka teenuste kaudu,“ selgitas sotsiaalministeeriumi majandusliku toimetuleku juht Kati Nõlvak.

Nõlvaku sõnul on viimastel aastatel võetud vastu mitmeid meetmeid vaesuse leevendamiseks ja toimetuleku parandamiseks enim abi vajavate seas. Eelmisel aastal toimus viimase 15 aasta suurim pensionitõus ning pensionäridele on tagatud maksuvaba tulu keskmise pensioni ulatuses. Mullu juulis jõustus hooldereform, mille tulemusel muutus hooldekodukoht inimestele kättesaadavamaks ning vähenes nii lähedaste makse- kui ka hoolduskoormus.

Eesmärk on, et laste suhtelise vaesuse määr langeks alla 15 protsendi

Sel aastal on muutunud õiglasemaks ka haigus- ja hooldushüvitised vanemapuhkuselt naasnud lapsevanematele. Kasvanud on lapse- ja peretoetused, üksikvanema lapse toetus ning elatisabi on kahekordistunud. „Meie siht on 2030. aastaks vähendada kogu elanikkonna suhtelises vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste osakaalu 21 protsendini ning eraldi oleme seadnud sihiks, et laste suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määr langeks lausa alla 15 protsendi,“ lisas Nõlvak.

Hinnangud põhinevad 2024. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 5515 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2024. aastal 2023. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav aasta sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.