Madise märkis, et osas kauplustes on avatud vaid selvekassad, kuid paljudel puuetega inimestel on võimalik oste teha ainult kodulähedases poes ning nad ei saa minna töötavate tavakassadega kauplusse.
Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et selvekassad ei ole paljudele erivajadustega inimestele ligipääsetavad. Pimedad inimesed ei saa kasutada näiteks puutetundliku ekraaniga selvekassat, mis ei anna ega võta vastu häälkäsklusi. Kassat, mille ekraan asub püsti seisva inimese silmade kõrgusel, ei saa kasutada ratastooliga inimesed. Inimesel, kes liigub käimisraami või karkudega, on keeruline ühe käega kauba vöötkoode registreerida, see võib kaasa tuua kukkumise ja vigastused. Intellektipuudega inimese võib ekraanil kirjutatu segadusse viia, ta ei leia õiget nuppu või ei mõista, kuidas näiteks kaupu kaaluda.
Madise nentis, et omavalitsustel on küll kohustus osutada puudega inimestele abi ja aidata neid ka ostude sooritamisel, kuid esiteks on see kallis, samuti on omal jõul hakkama saamine, sealhulgas poeskäimine osa inimväärikusest.
«Puuetega inimeste õiguste konventsioonis rõhutatakse universaalidisaini tähtsust. Universaaldisain on konventsiooni kohaselt toodete, keskkonna, programmide ja teenuste kujundamine sellisel viisil, mis muudab need suurimal võimalikul määral kõigile inimestele kättesaadavaks, ilma et peaks tegema kohandusi või kasutama eridisaini. Seega kui kauplused on kõigile ligipääsetavad, saavad puuetega inimesed paremini ja iseseisvalt ka poes käia,» kirjutas Madise.
Õiguskantsler palus Eesti kauplustekettidel vaadata üle oma töökorraldus, et välistada olukorrad, kus klient ei saa osta toitu või muid hädavajalikke kaupu selle tõttu, et kaupluses on kasutusel ainult iseteeninduskassad ja kaupluse töötajad pole valmis neid aitama.
«Selvekassad teevad kindlasti paljudele inimestele ostlemise mugavamaks ja aitavad kauplustel kulusid kokku hoida, kuid unustada ei tohi puuetega inimeste õigust nende väärikust ja iseseisvat hakkamasaamist austavale tegutsemiskeskkonnale,» rõhutas õiguskantsler.
