Uuringu "Lähisuhtevägivald Eestis tervishoiutöötaja pilgu läbi" raames küsitleti kokku 253 spetsialisti. Perearste oli vastajate seas 71% ja naistearste koos ämmaemandatega 29%. 2003. aasta sarnases küsitluses moodustasid perearstid 22%, naistearstid ja ämmaemandad 39%. 2003. aastal küsitleti ka teisi tervishoiutöötajaid, nagu traumatoloogid, kirurg, parameedik, velsker, psühhiaater või pediaater, kelle osakaal oli kokku 39%.
Küsitletuid iseloomustas pikk tööstaaž. Valdav enamus ehk 63% on tervishoiutöötajana töötanud enam kui 16 aastat, iga kolmas 26 aastat ja rohkem ning keskmine tööstaaž on 20 aastat. 2003. aasta küsitluse valimis oli keskmine tööstaaž veelgi pikem, 24 aastat.
Kaks kolmandikku vastajatest olid vanemad kui 40 aastat. Meditsiinisüsteemile kui traditsioonilisele naiste töövaldkonnale iseloomulikult moodustasid naised vastajatest 98%.
Vastajaid oli 15 maakonnast, rohkem oli vastajaid Tallinnast ja Harjumaalt ning Tartust, vastavalt 42% ja 32%.
Praktiliselt kõigi ehk 94–95% küsitluses osalenud ekspertide patsientide seas on olnud naisi, kelle kaebused võivad olla seotud perevägivallaga. Valdav osa ehk 80% perearstidest on ka lastest patsientidel täheldanud perevägivalla tagajärgi. Iga teise perearsti vastuvõtul on olnud mehi, kes on kannatanud perevägivalla all.
2003. aasta uuringu andmetel märkasid arstid märksa harvemini perevägivalla tunnustega patsiente. Naisi, perevägivalla ohvreid täheldas iga teine vastanutest ehk 47% ja mehi iga neljas ehk 25%.
Kuigi pea kõik küsitletud on täheldanud perevägivalla tunnustega naispatsiente, on reaalne ohvrite osakaal patsientide üldarvus siiski märksa madalam.
Perearsti poole pöörduvatest naistest on pea iga kümnes perevägivalla ohver, naistearstide või ämmaemandate poole pöördunutest iga kahekümnes. Lapsed on suuruselt teine ohvrite rühm ja iga kahekümnes perearsti visiidil viibinud laps võib olla perevägivalla ohver. Ka kolm protsenti perearsti poole pöördunud meestest on olnud perevägivalla ohvrid.
Kolm neljandikku perearstidest ja 40% naistearstidest ning ämmaemandatest on oma igapäevatöös kokku puutunud naistega, kes kannatavad korduva vägivalla all. Need on naised, kes on vägivalla tõttu saadud traumade pärast pidanud mitmeid kordi arstiabi otsima. Perearstidest sageli kohtab selliseid naisi iga viies perearst ja kolm protsenti naistearstidest ning ämmaemandatest puutuvad sageli selliste patsientidega kokku.
Võrreldes 2003. aastaga on tervishoiutöötajate osakaal, kes on täheldanud korduvat vägivalda üle elanud naisi, oluliselt kasvanud.
Füüsilise vägivalla all kannatavad kõige enam ekspertide hinnangul abielus naised, teisel kohal on asotsiaalsed ja alkohoolikutest naised. Pingerea lõpus on vallalised ja vanemad naised. Seksuaalse vägivalla ohvriteks on vastajate hinnangul eeskätt noored, 15–18 aastased tüdrukud, järgnevad vallalised ja abielus naised, pingerea lõpus asotsiaalsed ja alkohoolikutest naised.
Praktiliselt kõik eksperdid on täheldanud vägivalla tagajärjel saadud traumasid. Kõige sagedasemateks traumadeks on verevalumid näo või keha piirkonnas. Perearstidest on 69% täheldanud luumurdusid käte, jalgade, näo piirkonnas, 50% torke- ka lõikehaavu. Naistearstidest ja ämmaemandatest on 84% täheldanud suguelundite vigastusi ja 73% katkenud rasedusi.
Võrreldes 2003. aastaga, täheldavad naistearstid ja ämmaemandad sagedamini rasedate peksmise juhtumeid. Kui 11 aastat tagasi märkas mõni kord aastas iga teine vastaja, siis tänavu juba 70% vastajatest. 30% naistearstide ja ämmaemandate praktikas on esinenud juhtumeid, kus ohvril on peksmise tagajärjel katkenud rasedus.
Perearstidest on iga teine valmis lisaks meditsiinilise abi osutamisele ohvreid nõustama, et ennetada perevägivalda. Naistearstidest ja ämmaemandatest on selleks valmis 84%.
Valdavalt näevad tervishoiutöötajad end eeskätt nõustaja rollis, soovitades ohvril pöörduda teiste spetsialistide nagu psühholoogi, perenõustaja, politsei või juristide poole. Sageduselt teisena suunatakse ohver täiendavale läbivaatusele mõne teise eriala arsti juurde või soovitatakse minna mõneks ajaks turvakodusse.
5–15% tervishoiutöötajatest on perevägivalla juhtumist teavitanud teisi spetsialiste või ka politseid ja kaks kuni neli protsenti on aidanud ohvril välja töötada tegevusplaani, rakendanud järelkontrolli, et vägivald ei korduks, püüdnud vägivallatsejat ja ohvrit lepitada.
Esimeseks tõsiseks takistuseks perevägivalla ohvrite aitamisel on tervishoiutöötajate kinnitusel ajapuudus, mille üle kurdab 91–94% vastajatest. Ka näitab uuring, et tervishoiutöötajad on perevägivalla ohvrite abistamiseks valdavalt ette valmistamata. Põhiprobleemiks on 86–97% hinnangul spetsiaalse koolituse ja ettevalmistuse puudumine. Perearstidest on vaid iga neljas ja naistearstidest ning ämmaemandatest vaid iga teine osalenud perevägivalla alasel koolitusel.
Paljude ehk 31–46% tervishoiutöötajate hinnangul ei ole ohvrite abistamine tervishoiutöötajate ülesanne, vaid sellega peaksid tegelema psühholoogid, perenõustajad ja politseinikud. Uuringu andmetel ei saa alahinnata ka ohutunnet, 39% perearstide hinnangul on sekkumine peretülidesse ohtlik.
Ekspertide valmisolek on kõrge, et teha haiglates ja perearstikeskustes muudatusi vägivallaohvrite aitamiseks ja pooldatakse enamikku pakutud meetmetest, nii nõuandekeskuse kui koostöövõrgustiku rajamist kui ka ööpäevaringset konsultatsioonitelefoni ohvritele. Tervishoiutöötajate pidevat koolitamist ja nõustamist naistevastase vägivalla küsimustes pooldavad rohkem naistearstid ja ämmaemandad (82%), vähem perearstid (39%). Enamik naistearstidest ja ämmaemandatest (88%) pooldab seksuaalvägivalla ohvri dokumenteeritud läbivaatust ja 50% toetab ohvrite kohest vastuvõttu haiglas või kiirabis. Kõige vähem pooldati eraldi osakondade loomist vägistatutele.
Perearstidel on paremateks koostööpartneriteks sotsiaaltöötajad, aga ka kohalik kool ja kohalik omavalitsus. Naistearstid ja ämmaemandad hindavad kõige kõrgemalt koostööd sotsiaaltöötajate ning perenõustajate ja psühholoogidega.
Organisatsioonide seas, kellede koostöö kohta ei osata midagi öelda, sest nende tegevusest teatakse minimaalselt, on esikohal prokuratuur ja advokatuur, mille kohta 70–73% vastajatest ei oska hinnangut anda. Järgnevad kristlikud organisatsioonid, naisorganisatsioonid ja üllatuslikult ka ohvriabi, nende organisatsioonide tegevusest ei tea 54–69% vastajatest.
Uuring viitab vähestele kontaktidele ka politsei ja tervishoiutöötajate vahel, sest pea iga teine vastaja ei oska koostööle hinnangut anda.
Naistearstidest ja ämmaemandatest on regulaarset koostööd teiste valdkondade spetsialistidega teinud vaid kolm kuni neli protsenti vastajatest.
Vaid iga neljas perearst ja 55% naistearstidest ning ämmaemandatest on osalenud perevägivalla teemalisel koolitusel.
Kindlasti sooviks spetsiaalset ettevalmistust, lisakoolitust perevägivalla küsimustes 42% perearstidest ja 60% naistearstidest ning ämmaemandatest. 30–39% on koolitusest huvitatud mingil määral.
