Selles analüüsis keskendutakse üksikvanematele klassikalises mõttes – juttu tuleb alla 18-aastaste lastega üksikvanemaleibkondadest ning välja jäetakse need üksikvanemad, kes elavad koos täiskasvanud lastega.
Üksikvanemaleibkonnad elukoha järgi
Üksikvanemaid elab keskmiselt rohkem kolmes maakonnas – Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal (vastavalt 45%, 11% ja 12%). Kolmandik kõigist üksikvanemaleibkondadest elab Tallinnas. Arvestades, et lisaks rahvastiku vähenemisele ja vananemisele iseloomustab viimaste aastate rahvastikuprotsesse Eestis ka inimeste koondumine elama suuremate linnade lähedusse, on selline tulemus ka loogiliselt mõistetav.
Märksa olulisem on aga vaadata, kui suure osa moodustavad üksikvanemaleibkonnad maakondades kõigist teistest alaealiste lastega leibkondadest. Selgub, et maakondlikud erinevused on küllaltki suured. Kõige kõrgem on alaealisi lapsi kasvatavate üksikvanemaleibkondade osatähtsus lastega leibkondade seas Ida-Virumaal (27%) ning madalaim Raplamaal (20%). Eesti keskmisega (24%) on tulemus võrdne ka Harju, Lääne, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Tegelikult on tulemus murettekitav – iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond!
Üksikemade ja üksikisade iseloomustus
Üksikvanemaks on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92% (33 408 leibkonda) ja üksikisasid 8% (2808 leibkonda).
Noori üksikemasid ja -isasid on Eestis pigem vähe. Üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, olgu põhjuseks siis kas kooselu/abielu purunemine, partneri/abikaasa surm vms. Soo-vanusjaotus näitab, et mida vanemaks naised saavad, seda enam leidub ka nende seas üksikvanemaid. Muutus üksikvanemate arvu vähenemise suunas toimub naistel alates 40. eluaastast. See on aeg, mil lapsed saavad täiskasvanuks ning alustavad iseseisvat elu. Mehed aga jäävad üksikvanemaks vanemas eas kui naised. See on tingitud meestele omasest hilisemast kooselu (ja abielu) alustamise vanusest. Arvukuselt on alaealisi lapsi kasvatavaid üksikvanematest mehi kõige rohkem just 40. eluaastates meeste hulgas.
Perekonnaseisu järgi ei ole pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. Lapse sündimine väljaspool ametlikku abielu ei tähenda automaatselt sündimist üksikvanemaperre, sest vanemad võisid sel ajal elada ka vabaabielus. Ligikaudu kolmandik Eesti üksikvanematest on perekonnaseisu järgi lahutatud, 15% seaduslikus abielus ja 5% lesed.
Eelnevalt sai välja toodud, et palju üksikvanemaid elab Ida-Virumaal. See tekitab huvi, kas üksikvanemaks olemisel on seosed ka rahvusega. Andmed näitavad siiski, et eestlaste ja venelaste vahel olulisi erinevusi ei ole. Üksikvanemaks on 3,1% kõigist eestlastest ning 3,9% venelastest. Kui kõrvutada eestlasi kõigi ülejäänud Eestis elavate rahvusvähemustega, on erinevused märgatavamad – mitte-eestlaste hulgas on üksikvanemaid 4,4%, seega rohkem kui eestlaste seas.
Üksikvanematega seoses on tihti teemaks ka nende majanduslik toimetulek, sest perekonna ülapidamiseks peab piisama ühe inimese sissetulekust ka siis, kui peres kasvab mitu last. See omakorda muudab üksikvanemad kooselus elavate paaridega võrreldes sõltuvamaks riigi pakutavatest toetustest. Kui Eestis üldiselt elatub peamiselt toetustest ja hüvitistest ligi 12% alaealisi lapsi kasvatavatest abielus või vabaabielus elavatest inimestest, siis üksikvanematest 15%. Teiste isikute ülalpidamisel elab 6% üksikvanematest. Kui palk või tulu ettevõtlusest on peamine elatusallikas 75%-l kooselus elavatest inimestest, kellel on lapsed, siis üksikvanematest vaid 68%-l. 75%-l lastega üksikvanemaleibkondades on kõik liikmed hõivatud. Ühtegi töötava liikmeta lastega üksikvanemaleibkondi oli 9%. Sõltumine sotsiaalsetest siiretest tõstab aga üksikvanemate vaesusriski.
Üksikvanemaleibkondades kasvavad lapsed
Eestis kasvab iga neljas laps üksikvanemaleibkonnas (24% ehk 55 665 alaealist last). Aastal 2008 elas Eurostati andmetel viiendik Eesti lapsi üksikvanemaga. Seega tundub, et trend, kus lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga on Eestis süvenemas ning Eesti ei ole selles osas EL-is erandlikus olukorras. Üksikvanemate suur osatähtsus iseloomustab ka Inglismaa, Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide ühiskondi.
Üksikvanemaleibkondades on laste arv tavaliselt väiksem kui vabaabielu- ja abielupaaridel. Eesti enamikus üksikvanemaleibkondades on kasvamas üks laps (72%-l üksikvanemaleibkondades), 23%-l leibkondadest kaks alaealist last. Lasterikkaid üksikvanemaleibkondi on väga vähe (ligi 5%). Et üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, siis kasvavad üksikvanemaleibkondades pigem natuke vanemad lapsed. 15%-l üksikvanemaleibkonnas oli noorim laps alla 3-aastane, 24%-l leibkondades 3–6-aastane, 28%-l leibkondades 7–11-aastane ning 34%-l leibkondades 12–17-aastane. Üksikvanemate olukord erineb abielu- või vabaabielupaaride omast, kelle leibkondades elab rohkem just väikseid lapsi.
Kokkuvõttena võib öelda, et väikese riigi kohta on Eestis üksikvanemaid väga palju. Paljud lapsed ei sünni enam seaduslikus abielus elava paari perekonda, traditsioonilised kooseluvormid asenduvad järjest enam uutega (vaba- või külalisabielu jne) ning lahutuste arv on suur. Muutunud on ka inimeste suhtumine perekonnaväärtustesse. Purunenud kodude tagajärjel on aga tihti suurimad kannatajad üksikvanemate peredesse kasvama jäävad lapsed, kuid nende kõrval ka vaatamata raskustele hakkama saama pidavad emad ja isad.
Anu Tõnurist,
peaanalüütik,
Statistikaamet
