Peiki soovitab juba enne välismaale tööle minemist ennast kohaliku pensionisüsteemiga kurssi viia ja seda isegi juhul, kui inimene plaanib välismaal töötada näiteks vaid aasta. Koheselt tasub uurida, kuidas kohalik pensionisüsteem toimib.

Pensionisambad ja maksuresidentsus

Peiki sõnul mõjutab välismaal töötamine eelkõige II ja III sammast. Kui inimene ei tööta ega viibi pikaajaliselt Eestis, siis muutub ka tema maksuresidentsus. Näiteks peatuvad sellisel juhul II samba maksed, kuna Eestist ei maksta enam palka, millelt laekuksid sissemaksed II sambasse.

Küll aga ei soovita Peik välismaale tööle minnes kiirustades II sambast loobuda ja raha välja võtta – isegi olukorras, kui esialgu pole plaanis Eestisse naasta. Kogutud raha võib rahulikult pensionifondi jätta, kus liitintress teeb pikaajaliselt oma töö ja summa jätkab kasvamist. Kui raha enne pensioniiga välja võtta, peetakse sellelt kinni tulumaks ja lisaks saab sambaga taas liituda alles 10 aasta pärast. See tähendab, et kui inimene peaks selle aja sees tagasi Eestisse tööle tulema, ei saa ta pensioni kogumisega kohe jätkata.

Sarnane loogika kehtib III samba puhul. Kui inimene Eestis enam tulu ei teeni, ei maksa ta ka siin tulumaksu, mistõttu kaob ära III samba kõige olulisem boonus ehk sissemaksetelt tulumaksu tagastus. Samas on ka sellisel juhul mõistlik juba kogunenud raha pensionifondi kasvama jätta ning mitte seda ennatlikult välja võtta.

Välismaa maksuresidentidel soovitab Peik juba kaaluda kohalikke võimalusi pensioniks investeerida. Hea näide on Saksamaa tööandjapension, kus töötaja panustab maksuvabalt 4 protsenti sotsiaalmaksuga maksustavast palgast ja paljudel juhtudel lisab ka tööandja omalt poolt täiendava panuse, mis teeb sellest atraktiivse võimaluse.

Erinevatel riikidel eri süsteemid

Kui II ja III samba puhul saab raha kasvama jätta, siis riiklik vanaduspension ehk I sammas toimib teistmoodi. See põhineb Eestis kogutud pensioniõiguslikul staažil ja tasutud sotsiaalmaksul, mistõttu võib välismaal töötamine selle suurust otseselt mõjutada. Kehtib üldpõhimõte, et Eesti riik maksab mujal maailmas elavale inimesele pensionit, kui tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži.

Kui inimene töötab Euroopa Liidu riigis, Euroopa Majanduspiirkonnas või riigis, millega Eestil on sotsiaalkindlustusleping (Ukraina, Kanada ja Venemaa), arvestatakse tema välisriigis töötatud perioodid pensionistaaži hulka. See tähendab, et Eestist pensioni taotledes võetakse arvesse ka välismaal kogunenud pensioniõigusi ning iga riik maksab pensioni proportsionaalselt seal töötatud ajale ja tasutud sotsiaalmaksule.

Välismaal töötatud aega ei lisata Eesti pensionistaažile automaatselt. Selleks tuleb esitada sotsiaalkindlustusametile pensionitaotlus koos staaži tõendavate dokumentidega, näiteks töölepingutega.

Kui inimesel tekib õigus pensioni saamiseks riigist, mis ei kuulu ülaltoodud nimistusse, siis sealt pensioni taotlemiseks tuleb pöörduda otse vastava riigi pädeva asutuse poole. Selleks, et vältida hilisemaid üllatusi, on hea mõte juba varakult uurida, millise loogika järgi kohalik pensionisüsteem toimib ja millal vanaduspensionit taotleda saab.