Viited muudatustele:

• Võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seadus

Seonduvad õigusaktid:

• Võlaõigusseadus
• Reklaamiseadus

Seadus võeti Riigikogus vastu 23.05.2013. Seadus jõustus 1.07.2013.

Võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmisega tahetakse täpsustada vastutustundliku laenamise regulatsiooni ja püüda välistada finantsprobleemidele riskivaba ja lihtsat lahendust pakkuvate seoste loomist tarbijakrediidi reklaamimisel.

Muudatusega sisustatakse võlaõigusseaduses krediidivõimelisuse mõiste, kohustatakse krediidiandjat krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid ja täpsustatakse krediidiandja kohustusi tarbijalt asjakohase teabe saamisel. Muudatuse kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Samuti täiendatakse reklaamiseadust sätetega, mille kohaselt peab reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele. Lisaks tuleb valida selline kirjatüüp ja -suurus, mis muudab selle tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks ning muust teabest selgelt eristatavaks.

Viited muudatustele:

• Mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus

Seonduvad õigusaktid:

• Riigilõivuseadus
• Mahepõllumajanduse seadus

Seadus võeti Riigikogus vastu 22.05.2013. Seadus jõustus 1.07.2013.

Seaduse muudatuse eesmärk on lihtsustada mahepõllumajandusliku toote ettevalmistamise ja turuleviimise nõudeid toitlustusasutustes, sätestades ettevõtjatele tunnustamise taotluse kohustuse asemele enne tegevuse alustamist teavitamiskohustuse. Samuti muudetakse esmakordse tunnustamise taotlemise, taotluse menetlemise ja järelevalve kohta käivaid sätteid.

Lisaks teistele muudatustele tasub riigilõivuseaduse muudatuse kohaselt mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatusega, sealhulgas mesindusega, ning vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmisega ning sööda esmatootmisega tegelev isik ettevõtte või selle osa tunnustamise eest ning tunnustamisele järgnevast aastast alates igal aastal korralise järelevalvetoimingu eest riigilõivu, lähtudes kontrollitava maa suurusest või vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmisala pindala suurusest. Muudatuse vajadus tuleneb asjaolust, et vesiviljeluse ja merevetikate tootmisega tegelevate isikute tegevus ei ole seotud maa-alaga, vaid veekeskkonnas asuva tootmisalaga.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-72-13

Riigikohtu 20.06.2013 lahend nr 3-2-1-72-13

Viited õigusaktidele:

• TsÜS § 118 lg 2
• TsÜS § 67 lg 2
• ÄS § 318 lg 6

Asjaolud

Hageja palus mõista kostjalt (osaühing) välja võla selle alusel, et hageja osutas kostja juhtkonnale konsultatsiooniteenuseid nii kostja nõukogu liikmena kui ka konsultandina. Lepingule kirjutas kostja nimel alla teine nõukogu liige. Hageja oli seisukohal, et isegi kui lugeda nõukogu liikme kohustuste täitmiseks sõlmitud leping tühiseks, kehtib see osa lepingust, mille alusel ta osutas kostjale teenuseid konsultandina. Kostja ei tunnistanud hagi, kuna osaühingu nimel on lepingu sõlminud esindusõiguseta isik ning kostja osanikud ei ole lepingut ka heaks kiitnud. Maakohus jättis otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise ja tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu andmise ning menetlusnormi rikkumise tõttu.
2. Osanike nõusolekut mittevajavaks, igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguks võib olla eelkõige tehing, millega äriühing osutab oma nõukogu liikmele sedasama äriühingu jaoks tavapärast teenust turuhinna alusel, mida ta tavapäraselt osutab ka teistele isikutele. Maakohus leidis õigesti, et töö- või käsunduslepingu sõlmimine nõukogu liikmega ei ole käsitatav igapäevases majandustegevuses sõlmitud lepinguna.
3. Kui nõukogu liige sõlmib lepingu igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel, on selline leping kehtiv juhul, kui selle sõlmib äriühingu nimel juhatuse liige või tema volitatud isik. Nõukogu liikmel ei ole seadusest tulenevat esindusõigust.
4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lõikes 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud. Kostja nimel kirjutas lepingule alla nõukogu liige, kelle positsioon ja tavapärased ülesanded ei anna alust eeldada, et ta sõlmiks kostja nimel pidevalt lepinguid.
5. Juriidilise isiku organi otsus on mitmepoolne tehing. Kui küsimuse üle otsustamiseks on vaja osanike otsus, peab see olema sõnaselge ning kui otsustatakse mingi tegevuse heakskiitmise üle, peab ka see heakskiit otsuses selgelt väljenduma. Lisaks peab selline otsus vastama seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja jättis jõusse maakohtu otsuse.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222561601

Riigikohtu 17.06.2013 lahend nr 3-3-1-1-13

Viited õigusaktidele:

• KMS § 4 lg 2 p 1
• TsÜS § 66¹
• VÕS § 180 lg 2
• MKS § 83 lg 4

Asjaolud

Maksuhalduri otsusega vähendati ühe äriühingu sisendkäibemaksu ja maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksu ning määrati ühele teisele äriühingule tasumiseks käibemaks. Maksuhalduri hinnangul näidati ettevõtte või selle osa ülemineku varjamise eesmärgil teatud vara müüki esimesele äriühingule, kes rentis soetatud põhivara edasi teisele äriühingule. Seega oli alusetult deklareeritud sisendkäibemaksu ja käibemaksu, kuna käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p 1 kohaselt ettevõtte või selle osa üleandmisest käivet ei teki. Mõlemad äriühingud esitasid maksuotsuste tühistamiseks kaebused halduskohtusse. Halduskohus rahuldas kaebused, misjärel esitas apellatsioonkaebuse Maksu- ja Tolliamet. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, misjärel esitasid äriühingud kassatsioonkaebused Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. KMS-i § 4 lg 2 p 1 piirab sisendkäibemaksu mahaarvamist. Kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.
2. Ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel on kriteeriumiteks mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, 10) juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul ka erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast tulenevaid eripärasid. Ettevõtte ülemineku kriteeriumid on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, millise vormi pooled on tehingule andnud. Poolte tahe ettevõtte üleminekuks ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamise puhul määrav. Kui poolte tahe ei ole suunatud ettevõtte või selle osa üleminekule, kuid tegelikest asjaoludest tulenevalt toimub sellest hoolimata ettevõtte või selle osa üleminek, tuleb tehingut maksustamisel hinnata vastavalt tegelikele asjaoludele, tehingu majanduslikust sisust lähtuvalt. Sealjuures ei oma tähendust, kas tehing tehti seotud osaliste vahel või mitte.
3. KMS § 4 lg 2 p 1 ei näe ette erinevaid tagajärgi ettevõtte või ettevõtte osa ülemineku korral.
4. Tehinguid, mis toimuvad ettevõtte ülemineku raames kolmandate isikute osalusel, on võimalik maksustada juhul, kui need kvalifitseeritakse näilike tehingutena maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 mõistes või kui kohaldatakse MKS-i § 84. MKS-i § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. MKS-i § 83 lg 4 kohaldamisel on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Maksueelis tähendab seda, et kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse. Maksueelis on vaja tuvastada, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks.

Riigikohus muutis ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-17-13

Riigikohtu 12.06.2013 lahend nr 3-3-1-17-13

Viited õigusaktidele:

• MKS § 96
• MKS § 40 lg 1
• MKS § 83 lg 4
• VÕS § 104

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti otsusega kohustati ühe äriühingu juhatuse liikmeid tasuma solidaarselt äriühingu maksuvõla. Juhatuse liikmed esitasid halduskohtusse kaebused maksuotsuse tühistamiseks. Halduskohus rahuldas kaebused, kuid ringkonnakohus saatis asja halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused juhatuse liikmed.

Kohtu seisukoht

1. Seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest reguleerib maksukorralduse seaduse (MKS) § 40, mille lg-s 1 sätestatakse, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS-i §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS-i § 8 lg-s 1 on sätestatud seadusliku esindaja kohustus tagada esindatava MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. Selline vastutus realiseerub vastutusotsuse tegemisel.
2. Kohus ei saa hakata vaidlustatud vastutusotsust ise põhjendama, kuid kohus saab ja peab asja lahendamisel kaaluma menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud väiteid. Sellistele tõendatud väidetele tuginemine pole haldusakti põhjendamine kohtu poolt.
3. Kolleegiumi arvates tuleb ka maksuõigussuhetes seadusliku esindaja vastutuse raames lähtuda võlaõigusseaduse asjakohasest, st §-st 104 regulatsioonist. Tahtlus viidatud sätte tähenduses on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. Nt MKS-i § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi. Üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene aga järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Näiteks ei saa kütuse vastavussertifikaadi puudumisest teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult, hoolimata sellest, et sertifikaadi puudumine on tingitud soovist müüa nõuetekohaselt kontrollimata kvaliteedi ja päritoluga kütust ehk hoolsusnõuete tahtlikust eiramisest. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite – mõnikord üksnes kaudsete – ja asjaolude kogumisest ning "elulise usutavuse" kriteeriumist. Seega peab kohus kontrollima, kas maksuhalduri ja kohtu poolt tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldust, et väidetavate võltsarvete kasutamine sai toimuda vaid tahtluse vormis.
4. Näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse, kuid näilik on vaid selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tegelikku tehingut.
5. Kui kehtivas maksuotsuses on võetud kindel seisukoht, et äriühingu käitumises puudus tahtlus, on vastutusotsuse vaidlustamisel kaebajal võimalik maksuotsusele kui tõendile toetuda ja kohus peab seda tõendit hindama koos teiste asjakohaste tõenditega. Vastutusotsuse adressaat ei pea vaidlustama maksuotsust, kui ta ei nõustu maksuotsuses tuvastatuga – tal on õigus vaidlustada vastavas osas vastutusotsus. Maksuotsus kui kehtiv haldusakt on siduv üksnes äriühingule.
6. MKS-i § 40 lg-st 1 nähtub, et vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha.

Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata.