Nii nagu kõikides lepingulistes suhetes on oluline hea usu ja mõistlikkuse, lojaalsuse põhimõte, kehtivad sellised põhimõtted ka töölepingute puhul.

Võlasuhtes peetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (võlaõigusseaduse § 7).

Tegelikkuses tähendab see, et pooled peavad arvestama konkreetsete asjaolude kohase käitumise nõudeid ning tegutsema nii, nagu loogiliselt mõtlevad inimesed sellises olukorras teevad. Hinnates, mis on mõistlik, arvestatakse kindlasti ka vastava tegevus- või kutseala tavasid ning muid asjaolusid. Mõistlikkuse põhimõtet kohaldatakse läbirääkimistel, lepingutingimuste, poolte kohustuste ja õiguste kindlaksmääramisel, kohustuste täitmise tähtaegade määramisel jne.

Mis on mõistlik, seda pole üheselt sisustada aga võimalik, seega tuleb lähtuda igal üksikul juhul konkreetse juhtumi asjaoludest.

Näide

Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele eelneb tööandja hoiatus (töölepingu seaduse § 88 lg 3).  

Hoiatus võib olla nii suuline, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kui ka kirjalik. Kuna tööandja peab olema hiljem võimeline hoiatuse tegemist tõendama, on mõistlik vormistada see kirjalikus vormis ning mõistlik oleks hoiatus teha kohe, kui tööandja on rikkumise avastanud.

Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Lepingutes kasutatavatest üldlevinud mõistetest ja nende tähendusest saate põhjalikult lugeda äsja ilmunud ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 4, 2016. Praegu on käimas ajakirja tellimiskampaania, mil Raamatupidamisuudised saab järgmiseks poolaastaks tellida eriti soodsalt. Lähemalt lugege aadressilt: http://rup.ee/tellimine