Täpsemalt lisati eelnõusse alltöövõtjate kaitse regulatsioon ehk nn üllatussätted, mida sealt enam ühegi nipiga välja ei saadud, olgugi et sätete lisamisele olid selgelt vastu nii hankijad kui pakkujad. Normide eesmärk on tegelikult asjakohane ja õilis – tõrjuda hankelepingute täitmiselt ebaausad ettevõtted ning kaitsta alltöövõtjaid petturlike peatöövõtjate eest. Küsitavam on teostus. Sätetega kehtestati rangem ja pidev tausta kontrollimise kohustus ehitushangete lepingute täitmisel osalevate alltöövõtjate suhtes – kui kaasatud alltöövõtja taust osutub sobimatuks enne hankelepingu täitmist või ka selle ajal, tuleb peatöövõtjal leida asemele uus. Arvestades ehitushangetel tehtavate alltöövõttude hulka, tähendab see kõikidele hankijatele ja pakkujatele (peatöövõtjatele) märkimisväärset halduskoormust.
Hankija muutub kohtumõistjaks
Veelgi probleemsem on alltöövõtjale antav õigus taotleda hankijalt peatöövõtjale tehtavate maksete peatamist, kui alltöövõtja ei ole peatöövõtjalt oma töötasu kätte saanud. Nii peab hankija hakkama hindama temasse mittepuutuvat vaidlust peatöövõtja ja alltöövõtjate vahel ning otsustama, kas maksta pakkujale omalt poolt lepingujärgset tasu või lasta pea- ja alltöövõtjal enne oma erimeelsus ära klaarida. Enamgi veel − maksete peatamist ei käsitleta hankijapoolse lepingu rikkumisena, mistõttu pole peatöövõtjal võimalik hankija kaalutlusotsust vaidlustada. Ka siis mitte, kui maksete peatamine ei ole põhjendatud või kui see tekitaks peatöövõtjale suurt kahju.
Uued reeglid võivad tekitada probleeme kõikidele
Lisaks õiguspõhimõttelistele vastuoludele on selline regulatsioon ka sisuliselt küsitav. Erimeelsusi ehituslepingute täitmisel teadupärast jagub ja mõni neist ei pruugigi kunagi laheneda. Eriti pakkuja ja alltöövõtja vahel ja eriti rahalistes küsimustes. Samuti on nii hankijal, pakkujal kui alltöövõtjal lepingute nõuetekohasest täitmisest väga tihti erinevad arusaamad. Üks huvi on aga kõigil ühine – objekt võimalikult kiiresti ära lõpetada.
Maksete peatamine ja peatöövõtja õiguskaitsevõimaluste piiramine võib siin tuua kaasa tõsiseid tagajärgi kõikidele osapooltele, kuni selleni välja, et lepingud jäävad täitmata ja ehitused pooleli. Euroopa Liidu toetustega hankimisel-ehitamisel võib viivitus lepingu täitmisel tähendada hankijale rahadest ilmajäämist, halvemal juhul trahvegi. Milline hankija tahaks sellisel juhul sekkuda pakkuja ja alltöövõtjate vahelistesse vaidlustesse ja lepingu täitmist venitada? Hankeobjektile teadmata ajaks toppama jäämine mõjutab lõpuks peatöövõtja enda tööprotsesse ja maksejõulisust. See omakorda ei aita eluga edasi minna ka alltöövõtjatel, kellel objekti eest rahad saamata. Uhiuued õiguslikud meetmed muutuvad sisutühjaks, kui nende rakendamine võib kahjustada korraga kõiki osapooli.
Räägi nagu seinaga
Nii ettevõtjad, nende erialased ühendused kui ka hankijad viitasid korduvalt alltöövõtjate kaitse regulatsiooni tõsistele puudustele. Sõnakasutus nagu „põhiseaduslike õiguste riive“, „lepinguõiguslike põhimõtete piiramine“ ja „hankija kohtumõistja rollis“ võinuks otsustajate tähelepanu äratada küll. Seda enam, et kõik huvigrupid nõustusid, et alltöövõtjad on ehitushankelepingu täitmisel nõrgemal positsioonil ja üllatussätetega adresseeritav probleem on üldiselt ka olemas. Samas viidati ka selgelt vajadusele olukorda põhjalikumalt analüüsida ning anti üheselt mõista, kui vastuvõetamatu on niisuguste koormavate meetmete lisamine seadusesse kiirustades ja ilma igasuguse mõjuhinnanguta. Eriti veel viimasel hetkel, mil sedavõrd põhimõtteliste muudatuste tegemine menetletavas eelnõus peaks olema vaat et välistatud. Sama hästi võinuks rääkida seinaga.
Needsamad üllatussätted põhjustasid kevadel riigihangete seaduse eelnõu põrumise riigikogu lõpphääletusel, mis andis omakorda märku, et midagi on selles muidu pigem asjaliku moega eelnõus ikka valesti. Täpselt ei teagi, kas eelnõu läbikukkumise põhjuseks oli kellegi püüd huvigruppe alltöövõtjate regulatsiooni osas viimaks kuulda võtta või oli tegu lihtsalt õnnetu juhusega. Oli kuidas oli, igal juhul säilisid üllatussätted muutumatul kujul ka selles eelnõus, mis 14. juunil riigikogus viimaks ikkagi seaduseks hääletati. Jõustuma on need sätted määratud küll muust seadusest hiljem ehk 1. jaanuaril 2019. Mine tea, ehk jõutakse selle aja sees viimaks sätete rakendamise mõjude analüüsimiseni.
Uue riigihangete seaduse sisu koostamisse kaasati jõudsalt erinevaid huvigruppe ja selle varjus võib alltöövõtjate kaitse sätetega toimunu kergesti tähelepanuta jääda. Ometi kujunes kõnealusest seigast näilise kaasamise õpikunäide. Huvigrupid said sõna küll, aga kuulamas polnud kedagi. Kole lugu, kui selline näilise kaasamise meistriklass meie õigusloome pärisosaks muutuks.
