Seaduseelnõu pealkirjast hoolimata pole tegu pelgalt audiitorite kitsa ringi teemadega, vaid mitmed neist puudutavad ettevõtlussektori halduskoormust ja konkurentsivõimet ning kogu majanduskeskkonna usaldusväärsust. Ühe vana kultusvesterni pealkirja laenates võib öelda, et olulisemate muudatuste hulgas leidub nii häid, halbu kui ka inetuid.
Kitsam „avaliku huvi“ tõlgendus tähendab madalamat halduskoormust
Aastal 2010 toodi seadusesse avaliku huvi üksuse (AHÜ) mõiste ja sellega kaasnevad kohustused suurematele ettevõtetele, omavalitsustele, krediidi- ja kindlustusasutustele. Toona leidis seadusandja, et nende – umbes 200 ettevõtte ja asutuse – tegevuse vastu on avalik huvi nii suur, et nood peavad looma täiendava sisemise kontrolliorgani, auditikomitee, mille tegevusega kaasnes märkimisväärne ressursikulu ning reeglina ka kõrgemad audititasud. Tänaseks on selgunud, et nii koormavate meetmetega avaliku huvi kaitsmine pole enamiku subjektide puhul siiski otstarbekas ning ettevõtjate ja audiitorite veenmise tulemusel on avaliku huvi üksuse määratlust oluliselt muudetud. Alates 1. juulist jääb AHÜ-sid Eestisse vaid umbes 30: börsiettevõtted, krediidiasutused ja kindlustused. Auditikomitee moodustamise kohustus jääb siiski alles ka suurematele riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtetele.
Auditilepingu peab sõlmima kaheks aastaks
Huvitav lisanüanss Eesti ettevõtlusmaastikul on Euroopa õiguse poolt pakutud võimaluse – kehtestada minimaalseks auditi lepingu kestvuseks kaks aastat – kasutamine. Selle aluseks oli hinnang, et tegemist võiks olla kasuliku sammuga nii avalikkusele, ettevõtjatele kui ka audiitoritele. Avalikkus ja audiitorid võidavad läbi audiitori sõltumatuse suurenemise. Kui seni pole olnud harvad olukorrad, mil ettevõtja survestab audiitorit väljastama ettevõttele soodsamat otsust, tuues esile võimaluse vastupidisel juhul järgnevaks aastaks teine audiitor palgata, siis nüüd see olukord muutub. Ettevõtja omakorda võidab läbi selle, et pikaaegne koostöö ühe audiitoriga on ka talle kasulik – nii ei tule igal aastal uuele inimesele sama baasinfot auditeeritava ettevõtte kohta jagada.
Ettevõtlussektor peab maksma audiitorite järelevalve eest
Kahjuks toob uus seadus kaasa ka uued maksud ettevõtjatele. Nimelt otsustati oluliselt suurendada audiitorite üle teostatava järelevalve maksumust ning jätta selle eest tasumine ettevõtjatele, keda audiitor kontrollib. Praegune kulu audiitorite järelevalvele on mõistlikus suurusjärgus ja see kaetakse riigieelarvest. On selge, et küsimuses, kas avalikes huvides tehtava järelevalve peaks kinni maksma kogu ühiskond, mis audiitortegevuse poolt tekitatavast ettevõtluskeskkonna usaldusväärsusest võidab, või 8000 suuremat Eesti ettevõtjat, on tegu poliitilise valikuga. Antud juhul tehti valik viimase kasuks, kuigi seadusesse jäi alles ka võimalus riigieelarvest järelevalvesse panustada. Seadusandja selgitused küsimusele, miks peab järelevalve turuosaliste jaoks enam kui kaks korda kallinema, olid üldsõnalised. Vaatamata Audiitorkogu ettepanekutele ei lisatud seadusele ka mehhanismi, mis sunniks järelevalve korraldamisel ka kuluefektiivsusele mõtlema.
Viimase hetke muudatused on inetud
Ülaltoodud muudatused on need, mis ettevõtjaid tegelikult enim mõjutavad, seega oli asjaomaste jaoks üllatav Riigikogus seaduse kolmanda lugemise ajal eelnõu tutvustanud majanduskomisjoni juhi Aivar Koka sõnavõtt, kes nimetas seaduse suurimaks saavutuseks 1500 väiksemale aktsiaseltsile aastaaruande auditeerimise vabatahtlikuks muutumist (osadel neist säilib küll ülevaatuse kohustus).
Tegemist oli muudatusega, mis lisati eelnõusse vahetult enne selle teist lugemist 7. juunil, muudatuse üle puudus igasugune sisuline debatt ning mõjuanalüüs ja seetõttu ei toetanud seda ei audiitorid ega eelnõu koostanud Rahandusministeerium.
Kõnealune muudatus on halb, kuna vähendab aktsiaseltsi kui institutsiooni usaldusväärsust ning inetu on asjaajamise viis, kuidas see muudatus ära tehti.
Eestis tegutsevad ettevõtjad valdavalt kas läbi aktsiaseltside või osaühingute. Need ühingu liigid on paljuski sarnased, ent esimese oluliselt suurem usaldusväärsus ärisuhetes tugineb neljale tegurile: suurem kohustusliku sissemaksega kapitalinõue, kohustuslik kolmeastmeline juhtimisstruktuur, kohustus aktsiate märkimiseks keskregistris ning kohustuslik audiitorkontroll. Piltlikult öeldes saab näha, kuidas nüüd kolme rattaga jäänud auto edasi sõidab ning kui tuleb kraavi- või otsasõit, on selgitamist palju, juhul kui asjaosalised ikka võimelised selgitusi andma on.
Ettevõtlus aktsiaseltsi vormis pole ühelegi ettevõtjale kohustuslik, vaid see on vabatahtlik. Sellega kaasneb pakett õigusi ja kohustusi. Tõsi on see, et Eestis pole vähe neid aktsiaseltse, mille tegelik äritegevus ei nõua selleks aktsiaseltsiks olemist vaid vabalt võidakse toimetada ka osaühinguna. Tihtilugu on audiitorid need, kes seda ka ettevõtjatele soovitavad ning äriühingu juriidilise vormi muudatuse aitavad vormistada.
Samavõrra murettekitav kui ilma mõjuanalüüsita tehtud muudatus ise on ka muudatuse võimalik põhjus. Kahtlemata võis majanduskomisjoni esimeest ajendada siiras mure Eesti väikeettevõtjate käekäigu pärast. Aga võib ka olla, et tegu on majanduskomisjoni soovimatusega tegelda aktsiaseltsi usaldusväärsuse õõnestamise asemel aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamise protsessi lihtsustamisega. Küünikud võiksid isegi arvata, et põhjuseks võis olla majanduskomisjoni esimehele kuuluvad neli väikest aktsiaseltsi, mille kulude kokkuhoidu otsustati eelistada majanduskeskkonna usaldusväärsuse säilimisele.
Artikli algul viidatud kultusvesterni lõpuks saavutati eesmärk: hea sai varanduse, paha hukkus ja inetu sai õppetunni. Loodame, et tulevaste audiitorkontrolli käsitlevate seadusmuudatuste puhul enam spagetivesterni analoogiaid pole vaja tuua – režissöör Sergio Leone looming pakub selleks võimalusi küll.
Märt-Martin Arengu, Audiitorkogu
