Tasakaalustatud arutelu ei lihtsusta ka eri meediakanalites ilmuv poolik või vastuoluline info. Näiteks võis Maalehe (30.11.17) lugeja hiljuti aru saada, et Eesti muutub raha netosaajast netomaksjaks. Mõttekoht, mida selline info rabedus võib kõike mõjutada. Näiteks välisinvesteeringu kavandaja mõtetes. Seetõttu on vast paslik anda diskussiooni mõneti faktipõhisem ja neutraalsem noot ning kummutada mõned euroraha vanad ja uued müüdid.

EL-i rahastamisperiood 2014-2020

Eesti saab Euroopa Liidu 2014-2020 finantsperioodil struktuuri- ja investeerimisfondidest 4,4 miljardit eurot, sh ühtekuuluvuspoliitika struktuurivahenditena (ESF, ERF, ÜF[1]) 3,5 miljardit eurot ning lisaks maaelu ja kalanduse toetusi 0,9 miljardit.

Seejuures on laialt levinud eksiarvamus, et seda raha saab kasutada aastani 2020 (vastavalt perioodi nimetusele) ja siis tuleb kuristik. Tegelikult rakendatakse raha laugelt 2023. aasta lõpuni ning kahe finantsperioodi lõpp ja algus kattuvad.

Veelgi enam, alles 2019. aasta teises pooles vabaneb mainitud 3,5 miljardit euro sees tulemusreserv 210 miljonit eurot, mida saab suunata valdkondadesse, kus on saavutatud 2018. aasta lõpuks Euroopa Komisjoniga kokku lepitud mõõdikute tasemed. See 210 miljonit eurot on ühtlasi 2019. aastal ametisse astuva valitsuse veimevakk ja seeme uute eesmärkide saavutamiseks.

Seda 4,4 miljardit selle perioodi eurot ei võta Eestilt keegi ära. Juhul kui mõne projekti elluviimisel on eksitud välistoetusega kaasneva nõude vastu, ei pea Eesti tagastama toetust Euroopa Komisjonile, vaid see liigub tagasi Eestile eraldatud euroraha potti. Seda raha saab kasutada kas või sama valdkonna teises projektis, piiranguks on vaid rakendusperioodi lõppemine.

Üldse moodustavad välisvahendid riigieelarvest umbes 10 protsenti ja see osakaal on languses. Lisaks nimetatud 4,4 miljardile eurole sisalduvad selles nt põllumajanduse otsetoetused ja Norra toetused, aga ka EL-i teadusuuringute ja innovatsiooni programmi Horisont 2020 tugi.

EL-i 2021+ periood – ei muutu kohe netomaksjaks

EL-i järgmise eelarveperioodi fiskaalraamistiku ettepaneku (sh eelarve jagunemise eri poliitikavaldkondade vahel) avalikustab Euroopa Komisjon 2018. aasta mais ning seejärel hakatakse läbi rääkima ja täpsustama ühtekuuluvuspoliitika aluseid, prioriteete ja fondipõhiseid reegleid. Muutujad on liikmesriikide SKP näitajad, ühtekuuluvuspoliitika kogumaht Euroopa Liidu eelarves jms. Seetõttu on kogu praegune prognoos 2021. aastal algava eelarveperioodi ja struktuurivahendite vähenemise kohta eeldustega pikitud.

Ühtekuuluvuspoliitika toetusi jagatakse piirkondade jõukuse järgi, mille aluseks on piirkonna SKP per capita tase EL-i keskmise suhtes. Eesti muutub 2021+ perioodil eeldatavalt vähem arenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks, kuivõrd Eesti SKP näitaja ületab vastavates alusarvutustes 75 protsendi lävendi EL-i keskmisest. See aga ei tähenda, et Eestist saab ühtlasi netomaksja. Kui sel perioodil saab Eesti n-ö EL-i liikmemaksu makstes 1 euro vastu 4 eurot, siis 2021+ perioodil eeldatavalt 1 euro vastu 3 eurot.

Jõukuse kasvuga kaasneb samas struktuurivahendite vähenemine. Kui ühtekuuluvuspoliitika põhimõtteid oluliselt ei muudeta, saab Brexiti finantsmõju arvestamata Eesti siiski ka järgmisel EL-i eelarveperioodil tavastsenaariumi kohaselt kaks kolmandikku struktuurivahendite senisest mahust ehk umbes 2,3-2,4 miljardit eurot. Sellele lisanduvad maaelu ja kalanduse toetused ning ühtlasi pigem kasvab Euroopa Komisjoni kesksete rahastusallikate osatähtsus, kust taotletakse raha otse ja liikmesriigi korraldava rollita.

Aastas keskmiselt oleks struktuurivahendite vähenemine seega umbes 110-120 miljonit eurot, kui võtta aluseks, et vahendite rakendusperiood on tavaliselt 10 aastat. Riigieelarve mahust moodustab see 2021+ perioodil umbes ühe protsendi. Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul on tänase seisuga u 150 miljonit eurot ehk 1,5 protsenti riigieelarve mahust see n-ö püsikulude (sotsiaal-, haridusteenused vms) maht, mida kaetakse Euroopa Liidu vahenditest ja millega seotud tegevuste rahastamine riigi poolt peab eeldatavalt jätkuma või mille jätkumise vajalikkust on vaja sügavamalt analüüsida.

Valdkondade eesmärkide saavutamise ja ressursside vajaduse analüüsiga ei tegelda aga vaid EL- perioodi lõppedes ja n-ö euroraha väljumisstrateegia raames, vaid kogu aeg ja ulatuslikumalt. Rahandusministeeriumi eestvedamisel ja kaasabil on süsteemselt ja pikaajalise vaatega käimas mitu tegevust, nt valitsemisalade täielik üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele 2020. aastal ja valdkondliku rahastamise tõhustamiskavad.

Need kujundavad valitsusele ja Riigikogule n-ö väljumisstrateegia lähenemise ja ministeeriumite ülepaisutatud soovide kogumise asemel hoopis kvaliteetsema eesmärkide ja teenuste rahastamise vajaduste baasteadmuse juhtimisotsuste tegemiseks.

Ei alusta nullist

Aga aastal 2021 ei hakka me riiki taas otsast peale ehitama. Praegusel 2014-2020 perioodil on umbes 1,7 miljardit eurot ehk ligikaudu 50 protsenti struktuurivahenditest kavandatud jätku- või uuteks investeeringuteks. Nii saabki EL-i 2007-2013 ja 2014-2020 perioodide vahendite toel mitme valdkonna (nt koolivõrk ja veemajandus) suuremahulisem investeerimisvajadus rahuldatud.

Tagastamatute toetuste kõrval on nt ettevõtlusele üha suuremaks toeks ka KredExi kaudu pakutavad finantsinstrumendid (laenud, käendused, garantiid), mida EL-i käimasoleval finantsperioodil on umbes 150 miljonit eurot. Kuivõrd finantsinstrumendid vabanevad ja laekuvad riigile tagasi, siis võib eelmise ja käesoleva perioodi vahendite koondmaht koos riigisiseste vahenditega EL-i 2014-2020 rakendusperioodi lõpuks olla suuresti piisav sektori vajadusteks.

Struktuurivahendite vähenemine kolmandiku võrra ei kajastu proportsionaalselt kõikides valdkondades. Osa valdkondade rahastamine võib kestvate oluliste arenguvajaduste tõttu jätkuda samas mahus või isegi kasvada. Küll saab öelda, et üleminekupiirkondadel on varasematel perioodidel olnud rohkem piiranguid taristu rajamisele ning kasvanud on n-ö pehmete teenuste  rahastamine.

Aga nagu öeldud, on EL-i eelarveraamistik ja reeglid alles selgumas. Seni võiks jääda põhjendatud eelduste juurde ja hoiduda ennatlikest ja eksitavatest väidetest, mis põhjustavad tarbetuid kihvatusi nii era- kui ka muudes sektorites.

[1] Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond.