Kehtib reegel, et riigiabi andmine on üldjuhul keelatud. Siiski on erandina lubatav siseturuga kokkusobiv abi. Ühisturuga kokkusobivust saab hinnata üksnes Euroopa Komisjon, mistõttu tuleb üldjuhul riigiabi andmisest enne teavitada Euroopa Komisjoni, kes saab anda riigiabi lubatavusele oma hinnangu.
Juba praegu võimaldavad riigiabi reeglid liikmesriikidel võtta vastu üldisi meetmeid pakkumaks töötasude toetusi ja maksuvabastusi kõigile ettevõtjatele. Kui meede ei kujuta endast riigiabi (nt kohaldub kõigile ettevõtjatele võrdselt, riigi tehtingud tehakse turutingimustel) või rakendub riigiabist teavitamise erand (nt vähese tähtsusega abi, grupierandist tulenev abi), siis ei ole komisjoni teavitamine vajalik. Nüüd on komisjon oma kiire tegutsemisega ka täiendavalt kasutamas riigiabi reeglitest tulenevat paindlikkust, et pandeemiast tulenevat pretsedenditut olukorda lahendada.
Nimelt on Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art 107(2)b kohaselt siseturuga kokkusobiv erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi. Euroopa Komisjon ongi mõned päevad tagasi kinnitanud, et COVID-19 pandeemia sellise erakorralise sündmusena kvalifitseerub. Lisaks võib ELTL art 107(3)b kohaselt kokkusobivaks lugeda ka abi mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Just sellele tuginedes võttis Euroopa Komisjon 19. märtsil vastu uue riigiabi ajutise raamistiku, et toetada majandust COVID-19 puhanguga seoses.
Raamistik võimaldab liikmesriikidel kasutada mitmeid riigiabi meetmeid: luua otsetoetusi või maksumeetmeid kuni 500 000 euro ulatuses ettevõtja kohta, anda subsideeritud garantiisid pangalaenudele, anda avalikke ja eralaene subsideeritud intressimääradega. Samuti tunnistab raamistik pangandussektori olulist rolli selles kriisis, et suunata abi selle sektori kaudu lõpptarbijatele (ehk väikestele ja keskmise suurustega ettevõtjatele). Raamistiku eesmärgiks on seega ühest küljest tagada, et ettevõtetel on tegevuse jätkamiseks piisav likviidsus (või kui vajalik, siis ajutiselt külmutada nende tegevus) ja tagada, et riigiabi jõuab nende ettevõtjateni, kes seda vajavad. Teisest küljest on aga raamistiku eesmärgiks tagada, et samal ajal ei õõnestaks ühe liikmesriigi ettevõtjate toetamine seda ühtsust, mida Euroopa eriolukorras vajab.
Praeguses erakorralises olukorras tahavad riigid iseenesestmõistetavalt võtta maksimaalses võimalikus koguses meetmeid, et oma kodanikke ja ettevõtjaid raskes olukorras aidata. Selliselt on äärmiselt tervitatav, et komisjon on niivõrd kiiresti reageerinud tekkinud olukorrale, võimaldades maksimaalset paindlikust majanduse toetamisel. Seejuures ei tohiks aga ära unustada, et ka olemasolevas eriolukorras tuleb tagada riigiabi reeglite järgimine. Eelkõige tähendab see seda, et analüüsida tasuks, kas riigi võetav meede kujutab endast riigiabi või kas esineb riigiabist teavitamise erand ning vajadusel tuleb siiski nõuetekohaselt Euroopa Komisjoni teavitada. Nõuetele mittevastavalt antud riigiabi tuvastamise loogiliseks tagajärjeks on paraku riigiabi tagasinõue koos intressidega. Seega, kui praegu kiirustades riigiabi reegleid nõuetekohaselt ei järgita, võib pärast olukorra rahunemist ja kriisi leevenemist ees oodata halb üllatus riigiabi tagasinõuete näol.
Selliselt võib komisjon lähiajal oodata liikmesriikidelt teatavat riigiabi teavituste tulva. Lohutust pakub mõneti ehk see, et komisjon on ilmselt valmis need riigiabi teatised ka äärmiselt kiiresti läbi vaatama. Näiteks Taani riigi riigiabi teatise (COVID-19 pandeemiast tulenevalt ürituste ära jätmisega seoses antava kompensatsiooni osas) kiitis komisjon 12. märtsil heaks vähem kui 24 tunni jooksul teatise esitamisest.
