Kui pangad on enne kriisi kogunud endale piisava kapitalivaru, siis suudavad nad suurematest laenukahjumitest hoolimata jätkata säästude ja laenude vahendamist ning majandus saab kiiremini taastuda. Kui puhvreid pole piisavalt, siis võib see tuua kaasa suured kulud nii pankade omanikele, võlausaldajatele kui ka riigieelarvele, kuna laenukahjude katteks kapitali kaasata on kriisi ajal märksa keerulisem.

Järgmise finantskriisi teket ei saa paraku välistada. Kriise uurinud majandusteadlased on välja toonud, et finantsvahendajate maksejõuetusega seotud probleemid kipuvad aja möödudes korduma ning selle juures mängib sageli olulist rolli majanduse tsükliline areng. Kuigi ohte ei ole alati võimalik ette näha või nende realiseerumist ära hoida, saab selleks valmistuda pankade vastupanuvõime suurendamisega. Üks lahendus on nõuda pankadelt rohkem kapitali, milleks tuleb luua spetsiaalsed kapitalipuhvrid.

Miks on kapitali vaja rohkem, kui miinimumnõuded ette näevad?

Pankadele on alati kehtinud omavahendite miinimumnõuded, mis aitavad tagada iga üksiku panga finantstugevuse. Praegu kehtib kogu Euroopa Liidus kõikidele pankadele ühesugune, 8% suurune omavahendite miinimumnõue. Väga lihtsustatult tähendab see, et igal pangal peab olema vähemalt 8% omavahendeid nende varade suhtes, mille nad on investeerinud või välja laenanud ning mille suhtes kahjumi riskiga arvestanud (ehk nn riskiga kaalutud varad).

Finantskriiside kogemus on aga näidanud, et kogu pangandussüsteem võib sattuda suurtesse raskustesse ka siis, kui kõik pangad eraldi võttes on need miinimumnõuded korrektselt täitnud. Majandustõusu etapis, kui kinnisvara hinnad kasvavad ning finantsturgudelt raha kaasata on lihtne ja odav, võib pankadel tekkida ühel ajal soov suurendada oma tegevusmahtu ja tulu. Ehkki pankade finantsseis võib sel hetkel olla hea, tähendab laenukoormuse ja kinnisvara hindade kiire kasv kogu süsteemi jaoks siiski riskide kuhjumist.

Mida ulatuslikum on riski suurenemine, seda rängemad võivad tulevikus olla pankade finantsraskused, kui laenumaksevõime peaks keskkonna muutudes halvenema ja kinnisvara hinnad langema.  

Seega on peale omavahendite miinimumnõuete vaja täiendavaid puhvreid, mis võtavad arvesse riigispetsiifilisi makrotasandi riske. Eestis hindab kogu finantssüsteemi riske Eesti Pank, kes võib makrofinantsjärelevalve asutusena kehtestada pankadele lisanõudeid ning neid vastavalt riskihinnangule kas karmistada või leevendada.

Eesti suuremad kapitalipuhvrid on tingitud majanduse ja pangandussektori struktuurist

Eesti Pank on kehtestanud kõikidele pankadele nõude hoida siinsete riskivarade suhtes täiendavalt 1% süsteemse riski puhvrit. Suurema kapitalipuhvri hoidmine on vajalik, sest Eesti majandus on oma väiksuse ja avatuse tõttu väga haavatav. Kui näiteks väliskeskkond ootamatult halveneb, siis võib see kaasa tuua ettevõtete ja majapidamiste kiire ja ulatusliku laenumaksevõime vähenemise või selle, et pankadele muutub raha kaasamine pingelisemaks.

Eestis võimendavad süsteemseid riske mitmesugused majanduse struktuursed tegurid: ekspordi ja investeeringute suur osakaal, reaalsektori suhteliselt suur võlakoormus võrreldes sissetulekute tasemega ja majapidamiste finantsvarade võrdlemisi tagasihoidlik maht.

Kogu finantssüsteemi toimimist ohustavad riskid võivad tekkida ka sellest, kui üksikud pangad on oma hoiuste, laenude või arvelduste poolest väga suured. Kui ühel sellisel nn süsteemselt olulisel pangal tekib makseraskus, võib see halvata pangateenuste toimimise riigis. Seetõttu kehtivad peaaegu kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides suurema turuosaga pankadele rangemad kapitalipuhvri nõuded.

Eesti pangandussektor on üks kontsentreeritumaid Euroopas. Siinse kahe suurima panga – Swedbanki ja SEB – varad moodustavad üle 60% pangandussektori koguvaradest. Need pangad peavad praegu täiendavalt hoidma 2% kapitalipuhvrit.

Eesti Pank analüüsib kord aastas pankade turuosade muutusi ja muudab sellest lähtuvalt süsteemselt oluliste pankade loetelu ning neile kehtestatud puhvrimäärasid.

Vastutsüklilise kapitalipuhvri suurust mõjutab laenukasv

Pankade kapitali säilimist toetab veel kolmaski puhver, nimelt vastutsükliline kapitalipuhver, mis on mõeldud kiirest laenukasvust tulenevate riskide vähendamiseks. Laenumahu kasv võib hakata finantssüsteemi stabiilsusele avalduvaid riske süvendama siis, kui võlakoormus suureneb ehk kui laenud kasvavad SKP-st kiiremini. Lühikest aega võib seda aktsepteerida, kui laenamise tulemusel majandus elavneb ja aitab kaasa laenude teenindamisele tulevikus. Samal ajal on oht, et kiire laenukasv käib majandusele üle jõu ning põhjustab suuri laenukahjumeid.

Vastutsükliline puhver tuleb kehtestada n-ö headel aegadel ehk siis, kui laenukasvuga seotud risk suureneb, ning puhver tuleb vähendada või vabastada, kui tsükkel pöördub.

Vastutsüklilise kapitalipuhvri vajadust hindab Eesti Pank kord kvartalis, et oleks võimalik laenutsükli muutustele kiiresti reageerida. Eestis on vastutsüklilise kapitalipuhvri määr praegu 0%, sest võlakoormus ei ole viimase kahe aasta jooksul muutunud. Samuti ei ole pankade laenutingimused märkimisväärselt leevenenud, mis tähendab, et pangad on säilitanud konservatiivse hoiaku ega ole soovinud võtta suuremaid riske, et oma laenumahtu oluliselt suurendada.

Madalate intressimäärade keskkonnas on aga siiski oht, et laenukasv kiireneb. Riskide maandamiseks võib Eesti Pank sellisel juhul tõsta vastutsüklilise puhvri määra.

Kokkuvõttes peavad pangad Eestis hoidma kolme liiki makrofinantsjärelevalve puhvreid: süsteemse riski puhver, süsteemselt olulise panga puhver ja vastutsükliline puhver. Need nõuded lisanduvad 8% omavahendite miinimumnõudele ja 2,5% kapitali säilitamise puhvri nõudele (vt tabelit).

Pangad on saanud kapitalinõuete täitmisega seni hästi hakkama: omavahendid on ületanud kehtestatud määrasid piisava varuga. 2016. aasta juuni lõpus oli kahe suurema panga keskmine kogukapitalinäitaja riskiga kaalutud varade suhtes 38% ja teistel pankadel 23%.