Uuel aastal on peamiselt riigi kulutuste suurenemise tõttu oodata väikest majanduskasvu. Hinnatõus jätkub senisest aeglasemas tempos ja jääb 2023. aastal tõenäoliselt veidi alla 10 protsendi.
Eesti majandus on seni olnud keskmisest paremas seisus. Vaatamata elukalliduse kiirele tõusule jäi tarbijate reaktsioon kõrgetele hindadele sügiseni tagasihoidlikuks ning tarbimine suurenes nii eurodes mõõdetuna kui ka koguseliselt. Hoolimata kindlustunde märkimisväärsest vähenemisest olid inimesed valmis jõudsa hinnatõusuga kaasa minema, milleks andsid võimaluse pandeemiasäästud ja teisest pensionisambast välja võetud raha. Enamus neist säästudest on praeguseks juba kasutust leidnud. Hoogne tarbimine on võimaldanud ettevõtetel kasumeid suurendada ka kiiresti kasvanud kulude keskkonnas.
Hoogsa hinnatõusu mõju majanduskasvule jõuab üha tugevamalt kohale. Mööduva aasta lõpus ja uue aasta esimeses pooles viivad vähenenud ostujõud ja kahanenud säästud tarbimismahu languseni ja löögi alla satub ka ettevõtete kasumlikkus. Tänavu langeb majanduse maht 0,5%, kuid järgmisel aastal kasvab majandus peamiselt valitsussektori suurenevate kulutuste najal 0,4%. Aastatel 2024–2025 võib oodata majanduskasvu kiirenemist 3-4%ni, kuid sõja tõttu on nii hinna- kui ka majanduskasvu väljavaade tavapärasest ebakindlam.
Inflatsioon taandub visalt. Püsivalt kõrged energiahinnad ja tootmiseks vajalike kaupade ning teenuste kallinemine pole veel täies ulatuses lõpptarbijateni edasi kandunud, mistõttu hinnatõus küll raugeb, kuid aegamisi. Vaatamata toidutoorme hinnalangusele maailmaturul suureneb lähiajal toidukaupade osakaal üldises hinnatõusus, kuna energiakriisist rohkem mõjutatud toidutootmine alles läbib Euroopas hinnatippu. Hinnatõus jääb käesoleval aastal veidi alla 20%, taandub järgmisel aastal alla 10% ning jääb aastatel 2024–2025 eeldatavasti 2–3% vahele.
Majanduse jahenemine suurendab tööpuudust. Ettevõtete kahanenud värbamissoov jõuab tööturu näitajatesse viitajaga ning 2023. aastal hõive väheneb. Tööpuudus tipneb umbes 9% juures 2024. aastal ning osa töötuse suurenemisest on seotud sellega, et Eestis rakendatust otsivad Ukraina sõjapõgenikud hakkavad kajastuma tööturu statistikas. Palgakasv jääb järgmisel kahel aastal 8–9% lähedusse ning sellele annavad hoogu alampalga tõus, avaliku sektori töötasu kokkulepped ning hinnatõus. 2022. aastal 9% kukkunud ostujõud taastub 2025. aasta lõpuks.
Rahapoliitika karmistamine ohjeldab hinnatõusu järjest tugevamalt. Euroopa Keskpanga nõukogu on selle aasta jooksul astmeliselt tõstnud rahapoliitilisi intressimäärasid. Seetõttu kallinevad laenud pangaklientide jaoks üha enam. Euribor kergitab laenuraha hinda inimeste ja ettevõtete jaoks, jahutades seeläbi majandust ning ennekõike tööstuskaupade ja teenuste hinnakasvu. Intressimäärade tõus on järsk, ent ootuste järgi jääb euribor siiski madalamaks, kui see oli keskmiselt enne 2008. aasta finantskriisi. Senisest kõrgem laenuintress on suuremas kooskõlas tarbija- ja varahindade kasvuga Eestis ning aitab maandada ülekuumenemise ohtu kinnisvarasektoris.
Kiire hinnatõus parandab tänavust eelarvepositsiooni, ent suurendab järgmistel aastatel puudujääki. Lõppeval aastal on hoogne hinnakasv suurendanud maksutulude laekumist, kuid hinnatõus kandub alates uuest aastast paljudesse riigi kuludesse. 2023. aastal suureneb eelarvepuudujääk hüppeliselt, sest seda süvendavad mitmed 2023. aastal jõustuvad otsused: peretoetuste tõus, tulumaksuvabastuse suurenemine ning erakorraline pensionitõus ja maksuvabastus. Järgmisel kolmel aastal püsib puudujääk üle 3% SKPst ning valitsemissektori võlakoormus suureneb. Mida hiljem ja suurema võlakoormuse juures eelarvedistsipliin taastatakse, seda ulatuslikum on selle saavutamiseks tarvilik maksukoormuse tõus või kulude kasvu piiramine.
Riigieelarves oleks mõistlik hoida tasakaalu inimeste ja ettevõtete toetamise ning teisalt inflatsioonisurve vähendamise vahel. Energiakriis, sõjapõgenikud ja kaitsevalmiduse suurendamine nõuavad valitsuselt lisakulutusi, ent eelarve on järgmistel aastatel sügavas puudujäägis ka erakorraliste kulutusteta. Majanduse jaoks seni suurim probleem ― kallis energiahind ― jääb püsima, kuniks pakkumispoolsed probleemid leevenevad. Selleks kulub aastaid, mille vältel võib riik anda täiendavat abi neile, kes seda rohkem vajavad. Energia hinnatõus puudutab eri sissetulekutasemega inimesi ja eri majandusharusid erineva tugevusega ning sestap on üldise hinnatõusu ohjamise seisukohast tähtis, et riigi täiendav abi oleks täpselt suunatud ja ajutine.
