Eesti turismi- ja majutussektoris valitseb keeruline, kuid samas huvitav aeg. Turuosalisi hoiavad pinges majutusasutuste planeeritav käibemaksutõus, majutusteenuse vahendamise portaalide (nt airbnb.com ja booking.com) kasvav populaarsus, uute tegutsejate tulek (nt Hiltoni hotell Tallinnas), sekeldused kodumaiste lennufirmade ümber (Estonian Air/Nordic Aviation Group ja Avies), aga ka lihtsalt tihe konkurents koduturul ning ka naaberriikidega.
Eeskätt klimaatiliste olude, aga ka töö- ja koolikorralduse sunnil peavad kodumaised majutusasutused toime tulema turismi sesoonsusega. Tegevustulemust hinnatakse rahalises väärtuses, kuid hooajalisuse mõõtmiseks on sobiv indikaator ka külastajate arv. Riigi seisukohalt on seda numbrit ehk kergemgi jälgida, kuna turismiga kaasnevate kaudsete mõjude kokkulugemine pole lihtne tegevus. Samas teeb (peaaegu) vaba liikumine Schengeni viisaruumis väliskülastajate lugemise üpris keeruliseks ning tuleb arvestada, et tahes-tahtmata pole kõiki liikumisi võimalik kajastada, rääkimata riigisisestest.
Siiski on turistide arvu mõõtmiseks mitmeid erinevaid võimalusi – sadamate ja lennujaamade andmed, küsitlusuuringud piiriületusel, mobiilpositsioneerimise andmed ning majutusasutustelt kogutud teave.
Statistikaameti andmetel on aastatel 1996–2015 majutusasutustes ööbinud turistide arv uuritava 20 aasta jooksul pidevalt kasvanud (kui jätta arvestamata majanduskriisi tõttu kogetud lühiajaline langus 2009. aastal). Kui 1996. aastal registreeriti 587 900 majutatut, siis 2015. aastaks tõusis see 3,1 miljonini, mis on rohkem kui viiekordne kasv.
Kuidas on aja jooksul muutunud hooajalisus? Selgub, et keskmist ületab tavapäraselt üksnes periood maist augustini ning aastate jooksul on antud vahemik lühenenud.
Selleks et paremini mõista, kas pikas plaanis on aasta jooksul majutatute arv tasakaalustunud, saab võrrelda kõrg- (juuni–august) ja madalhooajal (jaanuar–märts) majutatute osatähtsuse muutust majutatute koguarvus.
Andmete analüüsist selgub, et märkimisväärseid muutusi pole kummalgi juhul toimunud. Siiski võib märgata, et aastatel 1996–2004 konkreetse aasta jooksul suvekuudel majutatute osatähtsus majutatute hulgas kasvas. Pärast seda on toimunud väga aeglane, kuid järkjärguline langus. Talvehooajal on lood vastupidised, kuigi mõnevõrra väiksemas ulatuses. Seega, hooajavahelised erinevused on tasapisi vähenenud ning nähtust võib riigi turismimaastikule positiivseks pidada.
Kas hooajalisus on ainult Eesti probleem?
Selgub, et päris nii see pole. Võrreldes Eurostati andmeid 2015. aastal majutatute arvu kohta kuude kaupa Euroopa riikides, tuleb välja, et hooajalisust esineb ka teistes riikides ning mitmeski märksa olulisemalt kui Eestis. Iseäranis märkimisväärsed kontrastid on Horvaatias, kus augustis on majutatute arv enam kui kolm korda suurem kui aasta kuu keskmine ning jaanuaris üle kaheksa korra väiksem. Horvaatia jaanuari näitaja on omakorda rohkem kui 27 korda väiksem kui augusti oma.
Taustaks olgu öeldud, et niivõrd drastilise erinevuse puhul pole tegemist ühe aasta anomaaliaga, vaid suur erinevus leidis aset ka varasematel aastatel. Eesti asukoht antud võrdluses asub riikide keskel – juuli näitaja on jaanuari näitajast ligi kolm korda kõrgem.
Kui teistes vaatluse all olevates riikides on kõrgeima majutatute arvuga kuu kas juuli või august, siis Serbia puhul oli selleks 2015. aastal mai. Siiski saab suvekuid kõikide riikide puhul pidada kõrghooajaks.
Kõikide vaatluse all olevate riikide puhul on suurima majutatute arvuga kuu näitaja vähemalt kaks korda kõrgem väikseima näitajaga kuu arvust. Väiksemad erinevused esinevad näiteks Serbias, Saksamaal ja Slovakkias.
Kui võrrelda riikide pingerida suvekuudel majutatute tähtsuse järgi, selgub, et Eesti asub keskmike hulgas. Ka naaberriigid Läti, Leedu ja Soome asetsevad samal pulgal.
Seega, turismi hooajalisus ei ole mitte üksnes Eesti mure, vaid vaevab ka teisi Euroopa riike ning mitmeidki hoopis tõsisemalt. Samas on probleem Eestis viimasel kümnendil mõnevõrra leevenenud (arvatavasti on abiks olnud näiteks spaa- ja konverentsiturismi populaarsuse kasv). Siiski, eeldades, et drastilist kliimamuutust ning sellest johtuvalt harjumuspärase elukorralduse muutust järgnevatel aastatel ei toimu, tuleb majutusasutustel hooajalisusega ka edaspidi rinda pista.
