Eelkõige on see viide Ligi mõttele palgafondimaksu kohta, mis võiks asendada koalitsioonileppesse kirja läinud ettevõtete tulumaksu ideed.

Läänemets on diplomaatiline ja viisakas, ütleb, et kavatseb Ligi ära kuulata, aga tunnistab, et sotside juhatuses olid pingelised arutelud, kus mõeldi ka omalt poolt välja uued maksumõtted. Lausa kolm tükki. Läänemets ei ütle välja, mis ideed need on, aga möönab lõpuks, et üks neist on «vana hea» astmeline tulumaks. Sotside juhi sõnum on aga pigem, et ise nad initsiatiivi ei näita, ent kui keegi teine tuleb uute mõtetega, siis on sotsid ennetavalt ka oma ideed valmis mõelnud, kirjutab Postimees.

Selge on see, et sotsid tahavad koalitsioonileppe võimalikult konkreetset ja minimalistlikku tõlgendust. Poliitiline loogika ei anna ruumi vabaduseks. «Mis mõtet koalitsiooniläbirääkimistel on, kui pärast nende lõppu hakatakse uusi ja kokku leppimata ideid välja käima?» küsibki Läänemets.

Samas võtmes on Ligi suhtes kergelt kriitiline ka viimaseid päevi Eesti 200 esimehe ametis olev välisminister Margus Tsahkna. Üks pool kriitikast on vaidlus, kumb on parem, kas palgafondimaks või ettevõtete tulumaks, aga teine pool on lihtne poliitiline loogika. Tsahkna kaldub siin Läänemetsa poole: ei saa uuesti läbirääkimisi avada. See, mis koalitsioonileppes kirjas, sündis pika ponnistuse viljana ja nüüd uuesti kõike arutama hakata on lootusetu üritus. Tsahkna sõnul tulevad Eesti 200 ministrid kokku pärast sügisese majandusprognoosi avalikustamist, mis toimub teisipäeval, ja siis otsustatakse, millise positsiooniga Eesti 200 eelarveläbirääkimistele läheb. Praegu mingeid uusi ja huvitavaid mõtteid pole.

Kahtlane on ka eelarveprobleemi teine pool ehk kärpeplaan. Tsahkna ja Läänemetsaga vesteldes võib aru saada, et nad tõlgendavad erinevalt näiteks seda, kas lepiti kokku sotsiaaltoetuste tegemine vajaduspõhiseks või mitte. Läänemets ütleb, et sellest oli läbirääkimistel juttu, aga kokkulepet pole. Tsahkna kaldub pigem selle poole, et vajaduspõhisus ikkagi otsustati ära. Koalitsioonileppes seisab lause: «Teeme sotsiaaltoetuste analüüsi ja otsustame, millised neist muutuvad vajaduspõhiseks.»

Samasuguseid tõlgendamisprobleeme on ka mujal. Koalitsioonileppes on näiteks kirjas lause: «Kärbime tööjõu- ja majandamiskulusid ning tegevus- ja sihtotstarbelisi toetusi kolme aasta jooksul 10 protsenti: 2025. aastal viis protsenti, 2026. aastal kolm protsenti ja 2027. aastal kaks protsenti.» Aga mida see täpselt tähendab? Tsahkna möönabki, et kuuldes nüüd eri ministeeriumitest ja poliitikutelt, kuidas sellest mitut moodi aru saadakse, leiab ta, et ühe esimese asjana tuleks see eelarveläbirääkimistel uuesti üle korrata - nii, et kõik osalised mõistaksid asju ühtemoodi, kirjutab Postimees. 

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas Eesti 200-st toob näite, et eri ministeeriumites mõistetakse erinevalt, mida tähendab «toetus». Tema enda ministeeriumis moodustavad rohkem kui poole kulutustest toetused. «Näiteks kogu Eesti kõrghariduse rahastamine on toetuste nime all,» viitab Kallas. Mõnes teises ministeeriumis on toetusteks nimetatavaid asju aga hoopis vähe.

Praktikas, hoiatab Kallas, toob see kaasa selle, et kärpekoormus jaotub ministeeriumite vahel väga erinevalt. Mõned peavad kärpima palju, teised napilt.
Probleem on jälle poliitiline. Ministrid peavad panustama erinevalt. Kui need ministrid on ka eri parteidest, siis tekitab see pinge koalitsioonipartnerite vahele. Teisalt, toetuste kärpimine on koalitsioonileppes kirjas; kui nüüd läheb uueks tõlgendamiseks, mida täpselt miski lause tähendab, kas kõik saavad ühtemoodi aru, siis hakkavad eelarveläbirääkimised meenutama koalitsiooniläbirääkimiste teist vooru.

Poliitiline kogemus ütleb, et sellistel juhtudel valitakse lihtsaim tee. Tehakse ära riigikaitsemaks, nii nagu kirjas: kaks protsenti käibelt, kaks protsenti füüsiliste isikute tulult ja kaks protsenti ettevõtete kasumilt. Uued maksumõtted, kui head need ka kellegi meelest poleks, jäetakse kõrvale. Kärpimises tehakse ära miinimum. Koalitsioonilepet tõlgendatakse väga konservatiivselt, st kärbitakse võimalikult vähe ja iga minister sikutab tekki enda poole. Kui majandusprognoos tuleb natukenegi positiivsem, siis seda enam väheneb kärpetuhin. Poliitiline ajaaken on ka väike - järgmisel aastal on juba uued valimised, kirjutab Postimees.