- Kas ladu on maksukohustuslase püsiv tegevuskoht või mitte (kui ladu, kuhu kaubad nõudmiseni varu korral veetakse, kuulub kaupu üle andvale maksukohustuslasele või kui ta seda rendib)?
- Mis on „väike kadu“ või kuidas sellist väikest kadu nõudmiseni varu korral käsitada?
- Kuidas tuleks mitmes liikmesriigis toimuvast sooritusest koosneva teenuse osutamise koht käibemaksukohustuse seisukohalt kindlaks määrata?
- Kas kaubatarne või teenuste osutamine ühes liikmesriigis asuva äriühingu peakontori ja teises liikmesriigis asuva sellise käibemaksugrupi vahel, kuhu kuulub kõnealuse äriühingu filiaal, on käibemaksuga maksustatav tehing?
Need on mõned näited küsimustest, millele erinevates liikmesriikides antakse praegu erinev vastus. Sellise lahknevuse kõrvaldamiseks ja suurema ühetaolisuse tagamiseks tuli Euroopa Komisjon välja käibemaksudirektiivi muudatustega („Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses komisjonile rakendamisvolituste andmisega, et määrata kindlaks selle direktiivi teatavates sätetes kasutatud mõistete tähendus“).
Praegu ei ole EK-l käibemaksudirektiivi suhtes rakendamisvolitusi. On küll olemas direktiivi sätete rakendamiseks nõuandekomitee, mis koosneb liikmesriikide ja EK esindajatest ning ta uurib EK või liikmesriigi tõstatatud küsimusi ELi käibemaksusätete kohaldamise kohta. Nende tõstataud küsimuste osas saab nõuandekomitee praegu kokku leppida üksnes mittesiduvates suunistes. EK sõnul ei taga sellised suunised alati ELi käibemaksualaste õigusaktide ühetaolist kohaldamist, seda ka seetõttu, et nõuandekomitees üksmeelsete suunisteni jõudmine „on osutunud keeruliseks“.
Lisaks väidab EK, et lahknevused direktiivi kohaldamises ja mõistete erinevas tõlgendamises võivad kaasa tuua mitu negatiivset tagajärge, sealhulgas:
1) topeltmaksustamise või maksustamata jätmise oht;
2) õiguskindlusetus ja prognoositavuse puudumine;
3) lisakulud ettevõtjatele.
Praegu on tekkinud probleemide korral lahenduse leidmiseks vaja ette võtta kohtutee. See on aga aeganõudev ja kulukas ning kui lõpptulemuseks on Euroopa Kohtu otsus, siis see võib olla küll konkreetse olukorra lahendamisel kasulik, aga sellest ei pruugi järgmise probleemi puhul piisata, sest mingid asjaolud võivad olla teistsugused. EK arvates on Euroopa Kohtu kohtupraktika küll kasulik, aga see ei ole optimaalne lahendus, et vältida kõiki käibemaksudirektiivi sätetest tulenevaid ebamäärasusi.
Direktiivi muudatusettepanek
Ebamäärasuste vältimiseks, õiguskindluse ja prognoositavuse parandamiseks näeb EK direktiivi muudatusettepanekus ette, et komisjonile antakse volitused võtta vastu rakendusakte teatavates käibemaksudirektiiviga hõlmatud valdkondades ning luuakse komitee, mis teostab järelevalvet komisjoni uute volituste üle.
Komisjoni kavandatav rakenduslik roll keskendub nendele konkreetsetele ELi käibemaksuga seotud valdkondadele ja kontseptsioonidele, mis nõuavad ühetaolist kohaldamist ning mille puhul on vaja suuremat kindlust ja prognoositavust.
Direktiivi muudatustes sätestatakse, et komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks käibemaksudirektiivi järgmistes valdkondades/mõistetes kasutatavate terminite tähenduse:
1) käibemaksukohustuslased;
2) käibemaksuga maksustatavad tehingud;
3) maksustatavate tehingute koht;
4) maksustatav teokoosseis ja käibemaksu sissenõutavus;
5) käibemaksu maksustatav väärtus;
6) käibemaksuvabastused;
7) käibemaksu mahaarvamised;
8) maksukohustuslaste ja teatavate mittemaksukohustuslaste kohustused;
9) maksustamise erikorrad.
Paraku tähendab see, et EK soovib suurendada oma – ja vähendada samal ajal liikmesriikide otsustuspädevust. Kuigi EK sealjuures ütleb, et see on üksnes seoses piiratud arvu normidega, millega rakendatakse neid käibemaksudirektiivi sätteid, mille puhul on nõutav ühtne tõlgendamine ja nõukogu säilitavad oma rakendamisvolitused osas, mis ei kuulu rangelt määratletud EK volituste alla, eelkõige liikmesriikide jaoks eriti tundlikes olulistes küsimustes, nõuab direktiivi selline muutmine liikmesriikide ühehäälset nõusolekut. Kaubanduskoda selle saavutamist tõenäoliseks ei pea. Pigem võib eeldada liikmesriikide tugevat vastuseisu käibemaksudirektiivi sellisele muutmisettepanekule.
