Eestis tunnistas 5 protsenti töötajatest ümbrikupalga saamist ja 3 protsenti keeldus uurimuse läbiviijate sellekohasele küsimusele vastamast.

2016. aastal uuris Eesti Konjunktuuriinstituut ümbrikupalkade levikut Eestis. Kõige teravam peaks probleem olema Lääne-Eestis ja kõige vähem aktuaalne Põhja-Eestis. Ülejäänud Eesti piirkonnad on enam-vähem samal tasemel. Lõuna-Eestis saab väidetavalt 12% regulaarselt ümbrikupalka ja 2% vahetevahel.

Ega tondipüüdjad samuti ei maga, näiteks loodi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu otsusega 2016. aasta märtsis deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, millest peaks kujunema informatsiooni, kogemuste ja strateegiate jagamise koht.

Nähtusel on mitmeid põhjuseid

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on selgelt ettevõtluse läbipaistvamaks muutmise poolt, olgu selleks siis riigile tasutud maksude, maksustatava käibe või ettevõtte juures töötavate isikute arvu avalikustamine.

Eelmise aasta lõpus uuris kaubanduskoda ettevõtjatelt nende arvamusi ümbrikupalkade maksmise kohta. Kõige probleemsemateks valdkondadeks pidasid vastanud ehitust (89%), majutust ja toitlustust (67%) ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja valdkonda (29%). Ümbrikupalkade maksmise „õigustusena“ toodi välja kõrged tööjõumaksud (55%), kulude kokkuhoid (22%) ja konkurentsieelise saavutamine (21%). Töötaja algatusel ümbrikupalga maksmise põhilise põhjusena nähti soovi varjata sissetulekut (38%), selle taga võib olla näiteks soov hiilida kõrvale lastele elatisraha maksmisest.

Üheks sambaks, millel ümbrikupalk püsib, on loomulikult nii tööandja kui töötaja võimalik majanduslik võit. See võit võib olla lühiajaline ja sellega kaasneb ka kaotuste risk, aga eitada ümbrikupalga kaalumist kasulik-kahjulik skaalal ei saa. Samas on küsimusel ka selgelt laiem eetiline mõõde – ümbrikupalk on ülekohtune ausate maksumaksjate ja teiste ettevõtete suhtes.

Kuidas tonti ohjeldada?

Töötamise registri juurutamine on kahtlemata üks Eesti riigi viimase aja tugevamaid samme ümbrikupalkadega võitlemisel ja seda tuleb tunnustada. Kahjuks on see süsteem suhteliselt jõuetu neil juhtudel, kui lisaks ümbrikupalgale makstakse töötajale ka ametlikku palka (näiteks miinimumpalga ulatuses). Hinnanguliselt makstaksegi Eestis rohkem kui 80% juhtudel ümbrikupalka kombineeritud süsteemi alusel. Probleemiga, kuidas võidelda sellise süsteemiga, on rohkemal või vähemal määral silmitsi kõik Euroopa Liidu riigid.

Üheks võimalikuks taktikaks on piirata sularaha käivet selliselt, et  ümbrikupalga maksjatele muutuks sularaha raskemini kättesaadavaks ja ümbrikupalga saajatele palga kasutamine ebamugavamaks. Näiteks viidi Taanis 2012. aastal seadusandlusesse muudatus, mis keelab nii eraisikutel kui firmadel tasuda sularahas arveid, mis on suuremad kui 10 000 Taani krooni (tänase seisuga ca 1344 eurot).

Kahjuks annab Eesti riik viimasel ajal kohati signaale, mis on ümbrikupalkade kontekstis küsitavad. Näiteks paisati hiljuti üldsuse ette idee, et pensioni esimese samba suurus tuleks lahti siduda palgast. Kuna uudis edastati sisuliselt pressiteate formaadis, siis on tõsine oht, et pealiskaudsemad lugejad tõlgendasid seda nii, et ümbrikupalk ei kujuta endast ohtu saada tulevikus väiksemat pensionit.

Ka madalapalgaliste tulumaksu tagasimakse, mis oma olemuselt on suunatud palgavaesuse vastu, julgustab kardetavasti paljusid palgasaajaid aktsepteerima ümbrikupalka. Käesoleval aastal on riigilt tagasimakset taotlenud 78 000 inimest. Maksuamet on teada andnud, et enne taotluse rahuldamist kontrollitakse, ega isik pole ümbrikupalka saanud. Kuivõrd tulemuslik on taoline kontroll? Kui kiirkorras oleks võimalik taolist hulka inimesi efektiivselt kontrollida, siis tekib küsimus, miks ümbrikupalku pole juba ammu välja juuritud.

Kõik saavad olla tondipüüdjad

Eestlased on tuntud kui mitte millegagi rahul olev rahvas – küll on teed auklikud, küll jõuab kiirabi, politsei või tuletõrje õigesse kohta liiga hilja, ravijärjekorrad on pikad, pension on väike või pea olematu jne. Aga ümbrikupalga maksjad ja vastu võtjad ei soovi mõelda sellele, et raha, millega kõike eelpool nimetatut rahastatakse, pärineb ikka maksudest.

Ümbrikupalka maksev ettevõtja on valemängija mitte ainult riigi vaid ka konkureerivate ettevõtjate suhtes – ta saab küsida oma kauba eest põhjendamatult madalat hinda ja seejuures tasuta kasutada maksurahast finantseeritavaid kõigile ettevõtjatele vajalikke ressursse (teed, haritud tööjõud jm). Mitte asjata pole paljudes EL riikides ümbrikupalga vastase võitluse juhtivaks märksõnaks fair play ehk aus mäng.

Ümbrikupalga vastu saavad võidelda kõik. Ettevõtja saab seda teha kasvõi loobudes koostööst äripartneriga, kes jätab maksud maksmata. Samuti peaks tööandja keelduma maksmast „mustalt“ töötajale, kes seda soovib. Töötaja võib keelduda asumast tööle, kus makstakse ümbrikupalka. Riik saab üle vaadata tööjõumaksude suuruse, tegutseda aktiivsemalt maksuaugu vähendamisega ning tunnustada neid ettevõtjaid, kes tõepoolest ausalt makse maksavad. Me kõik saame olla tondipüüdjad!

Artikkel ilmus esmakordselt Tartus Postimehes 7. juunil 2017.