Senisele regulatsioonile heideti ette, et krediidivõimalusi ei analüüsita piisavalt, kiirlaenutarbijad ei tee oma laenuotsuseid ratsionaalselt ja võtavad laenu hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata seejuures kaasnevatele kohustustele, nagu nähtub seadusmuudatuste seletuskirjast. Samuti on tekkinud väärpraktika krediidivõimelisuse hindamisel – kui tarbija omaalgatuslikult krediidiandjale teavet ei paku, siis krediidivõimelisuse hindamist krediidiandja ka läbi ei vii ning tarbijale nõutavaid selgitusi ei anna.

Probleemi on süvendanud kiirlaenude reklaamid, mis tihtilugu jätavad mulje laenuvõtmisest kui riskivabast ja lihtsast viisist lahendada finantsprobleemid.

Lisakohustused krediidiandjatele

Muudatustega asetati tarbijate krediidivõimelisuse hindamise kohustus krediidiandjate õlgadele. „Krediidivõimelisus“ tähendab tarbija võimekust maksta tagasi krediit lepingus kokku lepitud tingimustel. Selle hindamine kujutab seadusmuudatuse seletuskirja kohaselt tõenäosusliku hinnangu andmist sellele, kas tarbija suudaks täita krediidilepingust tulenevad kohustused vastavalt lepingus sätestatule.

Krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestama kõigi teadaolevate asjaoludega, mis võivad tarbija krediidivõimelisust mõjutada – nt tarbija varaline seisund, tema sissetulek ja varalised kohustused, varasemad krediidilepingute täitmised ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Seejuures ei tohi krediidiandja lähtuda üksnes Eesti keskmistest näitajatest, vaid peab lähtuma konkreetse tarbija andmetest.

Krediidiandjatel on teabe kogumise kohustus

Krediidiandja peab koguma piisavalt teavet, et teha kindlaks tarbija majanduslik olukord ning selle alusel langetada põhjendatud otsustus krediidi andmise kohta. Seadusmuudatuse seletuskirja kohaselt on teave piisav siis, kui see võimaldab krediidiandjal tarbija krediidivõimelisust hinnata asjakohase hoolsuse ja põhjalikkusega. Üksnes avalikest andmekogudest põhinevatele andmetele tuginemine ei pruugi olla konkreetse tarbija maksevõimelisuse hindamisel piisav. Seejuures on teabe „piisavus“ igakordse tarbija puhul erinev, sõltudes tarbija krediidivõimelisust mõjutavatest riskidest ja nende suurusest.

Samuti lasub krediidiandjal kohustus teavitada tarbijat, millise teabe tarbija peab krediidiandjale esitama, et krediidiandja saaks hinnata tarbija krediidivõimelisust. Tarbijal endal lasub sellisel juhul kohustus krediidiandjale vastavat teavet anda – teabe andmata jätmine tähendaks lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumist.

Laenureklaamidele täiendavad nõuded

Reklaamiseadusesse lisati sätted, mille kohaselt tarbijakrediiti või selle vahendamist pakkuv reklaam ei tohi kallutada läbimõtlematule laenuvõtmisele ning reklaamist ei tohi krediidivõtmise kohta jääda muljet kui riskivabast ja lihtsast võimalusest lahendada finantsprobleemid.

Tarbijakrediidi reklaamid ei tohiks vähendada tarbija võimet kaaluda laenuvõtmise positiivseid ja negatiivseid külgi ning nende reklaamide puhul peaks olema selgelt arusaadavad laenamisega kaasnevad kohustused. Reklaami vastutustundlikkus ning tasakaalustatus tähendab, et krediidi kasutamise võimaluste kohta käiv teave ei tohi domineerida krediidiga kaasnevate kohustuste üle. Nii nt peavad järelmaksu või liisingu võimalust sisaldavad reklaamid sisaldama lisaks järelmaksu või liisingu kuumakse suurusele ka kauba hinda sellisena, nagu see oleks koheselt tasumisel ja sellisena, nagu see oleks järelmaksu või liisingu osamaksete kogusummana.

Ka ei tohi reklaamides seletuskirja kohaselt kasutada moraalselt tundlikke ning hea tava vastaseid reklaamteemasid ja -lauseid, nt jõuluaja seostamine laenuvõtmisega, ning reklaamtekstid peavad muutma teabe laenutingimuste kohta tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks ning muust teabest selgelt eristatavaks.

Kuna krediidiandjad peavad senisest enam tähelepanu pöörama tarbija krediidivõimelisuse hindamisele ning samal ajal on krediidiandjatele antud vabadus ise määrata vajalike hindamistoimingute ulatus, siis paratamatult tekitab uus regulatsioon esialgu vaidlusi krediidiandjate kohustuste ulatuse, sisu ja täitmise osas. Seega seda, kas uus regulatsioon aitab suurendada vastutustundlikku laenamist ja vähendada sellele vastutöötavaid reklaame, näitab aeg. Reklaamid aga peavad uute nõuetega olema kooskõlla viidud hiljemalt 1. oktoobriks, seega lootust on, et eelolev jõuluaeg enam (reklaamides) laenuaeg pole.

Mikk Põld,
jurist,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo