Olenemata normis kätkevast abstraktsioonist on nii juhatuse liikme kui ka osanike vastutus ning juriidilise isiku vastutus juhatuse liikme tegevuse eest olnud olulises osas mõistetav ning teada. Juriidilise isiku laienenud vastutus aga muu isiku tegevuse eest on siiski veel ettevõtjatele paljuski teadmata. Käesoleva aasta alguses avaldatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse 2-14-58411/148 kaudu on täiendatud kohtupraktikat seoses juriidilise isiku vastutusega juhatuse liikme ning muu isiku tegevuse eest.
Ühingu vastutus juhatuse liikme või muu isiku tegevuse eest
Nagu eelpool mainitud, on arusaam juriidilise isiku vastutus enamikele mõistetav juhatuse liikme puhul. Lisaks äriseadustikus sätestatud juhatuse liikme ja äriühingu vahelistele vastutussuhetele on juriidilise isiku vastutus seoses tema juhatuse liikme tegevusega üldisemalt määratletud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Tsiviilseadustiku üldosa seadusest tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sealhulgas juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega.
Olukorras, kus juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, on põhjust eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab ta seda.
Tulenevalt sissejuhatuses mainitud lahendist võib muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest juriidiline isik vastutada võlaõigusseaduse § 1054 lõigete 1–3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. Viidatud õigusaktist lähtuvalt vastutab teine isik, antud kontekstis juriidiline isik õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest.
Oluline on mõista, et lisaks juriidilise isiku vastusele tsiviilõigussuhetes, vastutab äriühing oma juhatuse liikme ning muu isiku tegevuse eest ka süüteokoosseisu esinemise korral. Karistusseadustiku § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja teo kaudu. Seejuures saab juriidilist isikut vastutusele võtta ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi korraldusel või vähemalt heakskiidul.
Kuidas ühing võib kaitsta oma huve?
Tekkinud olukorras, kus juriidiliselt isikult nõutakse vastutuse võtmist õigusvastaselt tekitatud kahju või toime pandud süüteo eest, on ühingul võimalik kaitsta oma huve ning tõendada vastupidist ehk seda, et juhatuse liige või muu isik tegutses isiklikes huvides. Tõendamiskohustuse edukas täitmine eeldab aga põhjalikku uurimist ning vastavate õigusnormide rakendamist tasandil, mis võib osutuda keeruliseks ning aeganõudvaks protsessiks. Mõistagi on oluline eristada õigussuhet ning sellest tulenevaid nõudeid tõenditele.
Tsiviilkohtumenetlusel on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 229). Asjakohaste tõendite leidmine ning esitamine osutub aga tihtipeale keeruliseks. Näiteks võib äriühingule teadaolevalt olla teise poole käes dokumente, millele ühingul endal ligipääsu pole. Sellisel juhul on juriidilisel isikul võimalik taotleda kohtult tõendi kogumist, mille läbi võidakse vastaspoolelt taotletud materjal kättesaadavaks teha ning võimaldada nende uurimist vaidlusasja lahendamiseks.
Enamjaolt tabavad äriühinguid sellised olukorrad ootamatult ning esmasest reaktsioonist ja pahatihti emotsioonide ajel tehtud otsused võivad olukorra muuta veelgi raskemaks. Mõnel juhul leiavad äriühingu valitsejad, et parimaks lahenduseks on olukorra põhjustanud juhatuse liikme või muu isiku lepingu viivitamatu lõpetamine. Olukord nõuab aga selget ning emotsioonidevaba lahendust. Rutakate otsuste järel on suureks ohuks võimalike tõendite hävitamine, mistõttu võib ettevõtte mitte-osaluse tõestamine olla võimatu. Just selsamal põhjusel on selliste olukordade esilekerkides parimaks lahenduseks kaasata ekspert juba enne edasiste toimingute alustamist.
