Kurioossel kombel tuleb probleemi tõstatamise eest tänada riigile ligi poole miljoni euro suuruse maksuvõla tekitanud ärimeest, kelle vaidluse tulemusena Tartu maakohus juuni lõpus sellise otsuse tegi ja asja edasi riigikohtule uurimiseks saatis.

2015. aasta kevadeks oli võlgniku äriline seis selline, et maksuamet andis suure võla sissenõudmiseks Viljandi kohtutäiturile Janek Poolile. Kohtutäiturite ametikogu juht Pool asus tööle ja edastas Märdile täitmisteate koos arvega oma töö eest. Menetluse alustamise hinnaks märkis ta 15,97 eurot ja enda põhitasuks 20 451 eurot, koos käibemaksuga suisa 24 541 eurot, kui mees pole vabatahtlikult nõus võlga tasuma, avab Postimees kohtuloo tausta.

Tasud paneb paika kohtutäituri seadus. See ütleb, et kui võlg ületab 3200 eurot, arvutatakse täituri põhitasu kindla protsendi alusel. Näiteks kui nõue jääb vahemikku 447 401–511 300 eurot, siis on täituritasu 4,5 protsenti summast, kuid mitte rohkem kui 20 451 eurot.

Pool tegi päringuid registritesse, arestis ärimehe pangakontod, hiljem veel vanemahüvitise. See võlgniku rahakotiraudasid ei avanud. Küll aga pidas ärimees samal ajal maksuametiga läbirääkimisi kompromissiks, et võlga tublisti vähendada. Kaubale saadi lõpuks rohkem kui aasta hiljem – kompromissi kinnitas Tartu maakohus 2016. aasta sügisel. Poolest miljonist jäi järele vaid kolmandik. Sellest vähem kui pool oli ärimees suutnud maksuametile veel ka otse ära maksta. Ülejäänu tasumiseks tehti graafik, kirjutab Postimees.

Kui kompromiss kohtutäitur Poolini jõudis, esitas ta uue  arve. Nüüd oli põhitasu koos käibemaksuga pea 15 000 eurot. Ärimees tundis ülekohut – täitur oli teinud vaid mõne liigutuse ega mänginud kompromissi saavutamisel üldse mingit rolli. Hiigelvõlgnik arvas, et Poolile piisab 500 eurost küll, millest enamiku oli täitur juba ka kätte saanud. Ta otsustas tasu kohtus vaidlustada.

Ärimehe esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais kahtles, kas täiturite tasud on üleüldse põhiseaduspärased. «Kohtutäitur tegi vaid mõne üksiku formaalse täitetoimingu, mille tulemusena ei laekunud sissenõudjale võlgnikult mitte midagi, kuid nõudis sellest hoolimata tasu ligemale 15 000 eurot. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt võlgniku omandiõigust, mis on kaitstud põhiseadusega,» ütles Kais Postimehele.

Pool ei pea õiglaseks arvamust, et kui täitur teeb endast kõik, aga võlga kätte ei saa, siis tal tasule õigust polegi. «Mulle teadaolevalt puudub ka Eesti Vabariigis seadus, mis kohustaks kedagi tasuta töötama,» ütles ta Postimehele. Ka riigikohus on varem leidnud, et täituril on tasule õigus ka siis, kui nõue rahuldatakse ilma tema otsese tegevuseta.

Kui Märt leidis, et kompromissi saavutamisega lõppes ka täituri töö, siis Pooli hinnangul käib menetlus vähemalt 2021. aasta lõpuni, mil kogu võlg saab maksegraafiku alusel tasutud. Kui Märt oleks maksuametile kohe kogu summa ära maksnud, siis oleks Pool endale oodanud poolt küsitud tasust.

Tartu maakohus asus tänavu juunis aga vaidluses pigem võlgnikust ärimehe poolele. Tõsi, 500 euro asemel leidis kohus, et Poolile on õiglane maksta veidi rohkem kui tuhat eurot. Kohus heitis Poolile ette, et ta oleks pidanud menetluse siiski lõpetama, mitte oletama, et maksuamet soovib seda 2021. aasta lõpuni pikendada. Kui Märt maksegraafikuga jänni jääb, saab maksuamet uuesti täituri poole pöörduda. Veelgi olulisem on aga, et kohus leidis, et Pool on oma põhitasu valesti arvestanud. «Tasumäära õigesti arvutamine peaks olema kohtutäituri jaoks elementaarne oskus,» ütles Kais.

Kohus jõudis hoopis neljanda summani, mida täituril oleks seaduse järgi tõepoolest alus nõuda, ehkki tema töö tulemus oli sisuliselt null – koos käibemaksuga ligi 10 000 eurot.

Ent maakohtu arust oli seegi liig, sest see riivab Märdi omandiõigust. Täituritasusüsteem ei tohiks viia sinna, et sellega riivatakse ebaproportsionaalselt omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust, osutas kohus, kuid tuvastas, et nulltulemuse korral annab seadus kohtutäiturile ikka õiguse tuhandeid eurosid küsida.

Kui kohtutäitur oleks reaalselt midagigi kätte saanud, oleks tema tasu paradoksaalselt hoopis väiksem olnud. Nimelt ütleb täituri seaduse paragrahv 32, et «kui rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on täituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga ». Juhul kui Pool oleks suutnud Märdilt ise näiteks 30 000 eurot riigile tagasi tuua, oleks tema tasu arvestatud seega hoopis sellelt summalt. Sellisel juhul on täituri jaoks käed rüpes istumine majanduslikult koguni kasulikum.

«Järelikult ei võimalda kohtutäituri põhitasu regulatsioon kokkuleppe korral mingil viisil arvestada kohtutäituri reaalsete tegevuste ja kulutustega,» leidis maakohus. «Põhimõtteliselt saaks samas suurusjärgus tasumäära põhiseaduslikkuse seada kahtluse alla igas täitemenetluses, kus täituri tegevus ei ole tulemuslik, » leiab Kais.

Lõpliku seisukoha peab võtma siiski riigikohus. «Istungi aega ei ole veel määratud, seega ei oska öelda, millal võiks tulla lahend,» sõnas riigikohtu pressiesindaja Merje Talvik.