„Siiski tuleb kohalikul omavalitsusel leida mõne lapse jaoks erilahendus, sest koolitransport peab olema igale seda vajavale lapsele kättesaadav. Lapsel peab olema võimalik jõuda iseseisvalt ja ohutult bussipeatusse ning bussiooteaeg ei tohiks olla ebamõistlikult pikk,” märkis õiguskantsler.
Samas ei saa tema sõnul mõistlikku ooteaega üheselt määratleda, ent mida pikemalt peab laps bussi ootama ja aega parajaks tegema, seda enam läheb see vastuollu lapse huvidega. Pikk ooteaeg võib olla ka väsitav ja tekitada tüdimust.
„Arusaadavalt võib laps tahta pärast koolipäeva võimalikult ruttu koju jõuda, kuid paraku ei ole alati võimalik ooteaega täielikult välistada. Näiteks tuleb õpilasel oodata pärast koolipäeva bussi, kuna osal õpilastest lõpevad õppetunnid hiljem. Kui lapsel tuleb kojuminekuks bussi oodata pikemalt, peab tal olema koht, kus oodata. Mida pikem ooteaeg ja mida väiksem laps, seda enam peab olema lapse ooteaeg korraldatud, et laps saaks samal ajal ka juhendatult tegutseda,” leidis õiguskantsler.
Kui laps huviringis või trennis ei käi, on hästi korraldatud pikapäevarühm õiguskantsleri sõnul hea võimalus lapse ooteaja sisustamiseks. „Pikapäevarühma sobivust saab hinnata eelkõige lapsevanem koos lapsega, kellega võib selle üle arutada. Kui pikapäevarühma korraldus vanemale või lapsele mingil põhjusel ei sobi, võiks koolile teada anda, millised on pere ootused ning otsida koos kooliga lahendusi rühma tegevuse paremaks korraldamiseks. Mõnele lapsele võib sobida rohkem omaette olemine ja raamatu lugemine, kuid mõni teine laps võib soovida hoopis koos eakaaslastega midagi ette võtta,” lisas õiguskantsler.
