Põhipuhkuse tekkimine ja kasutamine
Töölepingu seaduse § 55 annab eelduse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on vähemalt 28 kalendripäeva, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud rohkemates puhkusepäevades või kui seadus ei sätesta teisiti (vt lisaks TLS § 56-58).Igal töölepinguga töötajal tekib ühes kalendriaastas vähemalt 28 põhipuhkuse päeva, kaasa arvatud osalise tööaja määraga töötajatel. Tasub tähele panna, et 28 kalendripäeva tekib töötajatel ainult töötatud aja eest terve kalendriaasta jooksul jaanuarist detsembrini. Uuel töötajal on õigus nõuda puhkust alles siis, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud.
Näide. Töötaja asus tööle 11. septembril 2024. Sellisel juhul arvutatakse tema põhipuhkuse päevade arv valemi kohaselt järgmiselt:
põhipuhkuse päevade arv / päevade arv 2024. aastal × töötatud päevade arv
11. septembrist 31. detsembrini on 112 kalendripäeva. Selle näite kohaselt tekib töötajal 2024. aasta eest 8,59 puhkusepäeva (28 / 365 × 112), õigus puhkust nõuda tekib uuel töötajal aga alles 2025. aasta märtsis. Tegelik põhipuhkuse päevade arv arvestatakse kahe komakoha täpsusega.
On üldlevinud arusaam, et ühes kuus tekib 2,33 puhkusepäeva, kasutades arvutuskäiku 28 / 12 (põhipuhkuse päevade arv / 12 kuud). See aga ei ole korrektne, kuna igas kuus on erinev arv kalendripäevi. Näiteks jaanuaris tekib töötajal 2,38 (28 / 365 × 31) puhkusepäeva, kuid veebruaris hoopis 2,15 (28 / 365 × 28) päeva. Nende kuude eest, milles on 30 kalendripäeva, tekib 2,30 puhkusepäeva.
Erisused, mida tööandja peab arvestama
Meeles tuleb pidada, et juba kinnitatud puhkuse ajakava on õigus muuta üksnes mõlema poole kokkuleppel. Juhul kui puhkus ei ole märgitud puhkuste ajakavasse, peab töötaja teatama puhkuse kasutamise soovist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 14 kalendripäeva enne puhkuse algust.Vähemalt 14 kalendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest ning tööandjal on õigus keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks (TLS § 68 lg 5).
Küll aga peab tööandja arvestama mõnede erisustega, mida seadus sätestab. Töölepingu seaduse § 69 lg 7 toob välja viis erisust, mille alusel on töötajal õigus põhipuhkust nõuda talle sobival ajal:
- naisel vahetult enne ja pärast emapuhkust ning teisel vanemal naise emapuhkuse ajal;
- vanemal vahetult pärast vanemapuhkust;
- vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;
- vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, lapse koolivaheajal;
- koolikohustuslikul alaealisel – koolivaheajal.
Põhipuhkuse aegumine ja peatumine
Kasutamata puhkuseosa viiakse üle järgmisesse kalendriaastasse. Tähele tuleb panna, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse (TLS § 68 lg 5 ja 6).Seejuures tuleb arvesse võtta ka Euroopa Kohtu otsust. Selle kohaselt, kui tööandja ei ole tegelikkuses tööandjast tulenevatel põhjustel tekkinud (nt suure töökoormuse tõttu ettevõttes) kasutamata jäänud põhipuhkuse päevade puhul andnud töötajale võimalust seda põhipuhkust aegumistähtaja sees välja võtta või ei ole töötajat ennetavalt teavitanud puhkusepäevade aegumisest, siis puhkuse päevad ei aegu. Loe pikemalt selle kohta siit.
Näide. Töötaja põhipuhkuse jääk oli 2023. aasta 31. detsembri seisuga 18 päeva. 2024. aasta eest tekkis töötajal lisaks 28 puhkusepäeva. Kokku oli töötajal 2024. aastal kasutada 46 põhipuhkuse päeva. Töötaja kasutas 2024. aastal ära 14 põhipuhkusepäeva ja seisuga 31. detsember 2024 on põhipuhkuse jäägiks 32 päeva.
Uuel kalendriaastal algab aga 2023. aasta põhipuhkuse aegumine, st 01.01.2025 seisuga aegub töötajal 4 põhipuhkuse päeva 2023. aasta eest ja 2025. aastal on töötajal kokku kasutada 56 kalendripäeva (28 kalendripäeva 2025. aasta eest ning 2024. aasta eest lisaks 28 põhipuhkuse päeva).
Puhkuse aegumine peatub ajaks, kui töötaja kasutab emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust, samuti juhul, kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses. (TLS § 68 lg 6).
