Menetlusseadustiku sätete ja varasema praktika kohaselt justkui poleks vaja tunnustamismenetlust läbida alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste puhul, kuid riigikohus leidis, et kuna riiklikku süsteemi puudumise tõttu ei saa „alaliselt tegutsemise“ kriteeriumi kontrollida, tuleb kõikide vahekohtu otsuste puhul läbida tunnustamismenetlus, teatab Vaher.
Vahekohtumenetlustega kokku puutuvate juristide seas on tegelikult juba varem tõusetunud küsimus, et Eestis kehtinud kord ei pruugi olla kooskõlas vahekohtuotsuste rahvusvahelist täitmist puudutava New Yorgi 1958. aasta konventsiooniga, mille Eesti on ratifitseerinud. Nimelt ei võimalda New Yorgi konventsioon ega rahvusvahelises praktikas näidisena kasutatav UNCITRAL-i mudelseadus eelistada siseriiklikke vahekohtu otsuseid rahvusvahelistele, vaid nende täitmise režiim peab olema võrdväärne.
Vaheri sõnul on Eestis varasemalt antud eelisseisund näiteks kaubandus-tööstuskoja arbitraažikohtu otsustele või ka muudele alalistele vahekohtutele, mille otsused saadeti otse kohtutäiturile täitmiseks. „New Yorgi konventsiooni aspekti riigikohtu lahendis küll ei käsitleta, kuid äsjase kohtupraktika muudatusega viis riigikohus vahekohtu otsuste täitmise korra tegelikkuses vastavusse nii viidatud konventsiooni kui ka rahvusvahelise praktikaga.“
Toomas Vaher märgib, et loogilise järeldusena tuleks ka seadusandjal nüüd vastavalt korrigeerida menetlusseadustiku sätteid ja tühistada sisutuks muutunud alalise vahekohtu erand.
Ühtlasi kõrvaldas riigikohtu lahend viimasel ajal tõusnud nn taskuarbitraaži probleemi, mis seisnes alalise vahekohtu otsuse suhtes kehtinud erandi kuritarvitamises. „Teatud isikud, näiteks mõned kiirlaenukontorid, moodustasid endaga seotud vaidluste lahendamiseks „liba-vahekohtud“, mis vorpisid teha otsuseid võlgade väljanõudmiseks, kuid seejuures ei pruukinud järgida üldtunnustatud sõltumatuse, seaduslikkuse ja erapooletuse põhimõtteid. Lahendeid oli aga võimalik suunata otse kohtutäiturile sundkorras täitmiseks, ilma nende kohtuliku tunnustamiseta,“ kirjutab Vaher.
Lihtsamalt selgitades tähendab riigikohtu praktika muudatus seda, et kõikide vahekohtu otsuste puhul tuleb enne kohtutäituri kätte andmist saada kohtust luba, et seda otsust võib sundkorras täita.
„Seega pole vaja enam karta, et kohtutäitur üllatab inimesi n-ö nurgataguste „otsustega“, millest inimene saab teada alles kohtutäiturilt. Ühtlasi muutub süsteem selgemaks, sest nii rahvusvaheliste kui siseriiklike, alaliste kui ka ühekordselt moodustatavate vahekohtute otsuste täitmine toimub edaspidi ühtemoodi, läbi kohtu,“ lisab Vaher.
