Küsimus kerkis üles, kui kivikalme teisaldamise eest Põllumajanduse Registrite Informatsiooni Ametilt (PRIA) karistada saanud põllumees pöördus kaebusega Tartu halduskohtusse, misjärel kohus pidas vajalikuks taotleda Euroopa Kohtult eelotsust, teatas halduskohtu pressiesindaja.

Kaebaja taotles 2016. aastal ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust. PRIA vähendas makstavat toetust karistusmeetmena kolme protsendi võrra, kuna asus seisukohale, et kaebaja on rikkunud põllumajandusministri määruse „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ tingimusi. Viimased näevad muu hulgas ette, et põllumajandusmaal tuleb säilitada kinnismälestis nagu matusepaik, muistne põld, lohukivi, kultusekoht või muu selline. Kõnealuse põllu servas asunud kivikalme oli 20 aastat tagasi kinnismälestiseks tunnistatud, kuid kohapealse kontrolli käigus tuvastas PRIA, et kivikalme oli teisaldatud.

Tuvastanud kivikalme säilitamise kohustuse rikkumise, järeldas PRIA, et kaebaja ei ole hoidnud maad heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis, ning kohaldas kaebaja suhtes halduskaristust, vähendades kaebajale väljamakstavat toetust kolme protsendi võrra. Seda vaatamata sellele, et kaebaja sõnul oli kivikalme looduses märgistamata ja see ei asunud põllumajandusmaal, vaid põllumassiivi servas.

Halduskohtu hinnangul on põllumajandusministri eelviidatud määruse eesmärk kaitsta Eesti riigis asuvaid kivikalmeid kui mälestisi. Seejuures on määrus vastu võetud, tuginedes Euroopa Liidu määrustele. Samas, leidis kohus, ei ole Euroopa Liidu õigusest võimalik vastuvaidlematult järeldada, et keskkonna, kliimamuutuste ja maa hea põllumajandusseisundi nõuetega kaitstakse ka kivikalmete kui mälestiste säilimist. „EL-i määruse nr. 1306/2013 II lisast jääb mulje, et keskkonna, kliimamuutuste ning maa hea põllumajandusseisundi valdkonnas maastikule iseloomulike vormide säilimise all kaitstakse keskkonda kui ökoloogilist ja bioloogilist süsteemi, mitte aga kultuurilist ja ajaloolist süsteemi,“ tõdetakse halduskohtu määruses.

Eeltoodust tulenevalt tekkis halduskohtul Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel küsimus, kas EL-i määruste eesmärgiks on ikkagi tagada, et põllumajandustootja ei hävitaks oma tegevusega kivikalmeid kui mälestisi. Halduskohus peatas menetluse ja pöördus Euroopa Kohtu poole eelotsuse taotlusega küsimuses: „kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu poolt sätestatud miinimumstandarditega on kooskõlas ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejale liikmesriigi kehtestatud nõue säilitada kivikalmeid, mille rikkumise eest kohaldatakse halduskaristusena toetuse vähendamist?“

Vastusest sõltub, kas halduskohtul tuleb põllumajandusministri määrust kohaldada või jätta see kohaldamata. Sellest omakorda sõltub kaebajale määratud halduskaristuse õiguspärasus.