Inspektsioon andis haridusasutustele juhiseid ja korraldas sügisel ka videoseminari selle kohta, kuidas videotunni andmeid töödelda ja vastas juurdepääsu ja salvestamisega seotud küsimustele.
Leitigi, et tundide voogedastamine põim- ja kaugõppe korral ei vaja eelnevaid nõusolekuid. Kaugõppes käib kogu õppetöö virtuaalselt õppimise eesmärgil. Põimõppel peaks aga esinema iga kord reaalne vajadus, näiteks kokkulepe mõne vanemaga, kelle laps peab olema karantiinis, haiguslehel ja muud sellist. Kool saab ise otsustada, kas üldse ja mis tingimustel kellelegi põimõppe võimalust pakutakse.
Õpetajal on alati võimalus eemalolevaid lapsi eraldi nõustada nagu ikka koduõppel või anda neile ajutiselt järeltöid. Põimõpet on tehniliselt keerukas teha, sest õpetaja liigub klassis ringi ja pole pidevalt kaamera ees, tema hääl ei kosta mikrofoni, taustamüra segab õpetaja kuulamist. Sellisel viisil õppetöös osalemine ei pruugi anda soovitud eesmärki.
Võimalus klassiga videosilla kaudu suhelda aitab siiski eemaloleval lapsel tunda, et ta on osa kollektiivist. Inspektsioon juhtis tähelepanu, et põimõppe pärast statsionaarse kaamera paigaldamine klassiruumi ei ole põhjendatud.
Otseülekandele võivad ligipääsu saada vaid määratud isikud. Kui teenus võimaldab, võiks juurdepääsu ülekandekeskkonnale täiendavalt kaitsta salasõnaga. Õpetajal peaks olema võimalik veenduda, et ülekannet jälgivad vaid ettenähtud lapsed, sealhulgas ei või seda kokkuleppeta jälgida ka lapsevanemad.
Õpetaja võib nõuda, et õpilane oma videopilti jagaks. Kui eesmärk on tundi pidada ja selles osaleda, pole tunni järelevaatamine ja salvestamine õigustatud. Kui õpilane tunnist puudub, peaks ka järelevastamisel kehtima samad reeglid nagu lähiõppes.
