Esimene arvuti Eestis

Peatselt möödub 60 aastat hetkest, kui Tartu Riiklikus Ülikoolis käivitati esimene arvuti Eestis (1959). Arvuti käigushoidmiseks ja kasutajate teenindamiseks loodi ülikooli arvutuskeskus. Sealt leidsid üliõpilased, õppejõud ja teadurid abi arvutiga suhtlemisel ning teadus- ja uurimisprobleemide lahendamisel. Alguses oli nende käsutuses Ural 1, mille põhikomponentideks olid 800 elektronlampi. Masina töökiiruseks oli 100 operatsiooni sekundis.

Kui tänapäeval saab arvuteid rakendada lugematute tööoperatsioonide sooritamiseks, siis alguses kujutasid nad endast eelkõige suure jõudlusega kalkulaatoreid. See ei jäänud aga kauaks nii ning teiste tehnoloogiliste uuenduste taustal on arvutite ja nendega seotud automatiseeritud süsteemide roll organisatsioonide ning töötamise ümberkujundamisel silmapaistvalt suur. 

Arvutite kasutusele võtmine trükimeedia näitel

Seoses arvutite laiemale rakendamisele trükimeedias ennustasid teadlased erinevate ohtude esilekerkimist. Peamistena toodi välja organisatsiooni tsentraliseerumise suurenemine, tööoskuste taandareng, töö intensiivsuse kasv, sotsiaalsete kontaktide vähenemine töötajate vahel, töökohtade

kadumine, keskastme juhtide arvu drastiline vähenemine, stressi suurenemine jms. Üsna selgelt realiseerus neist ohtudest töökohtade kadumine, sest trükiettevalmistustehnoloogia vahetati pea täielikult välja. Samas tekkis juurde jällegi uusi ametiposte. 

Kui üldiselt oli arvutite kasutuselevõtt lääneriikide ajalehetoimetustes järkjärguline ning läbis paari aastakümne jooksul hulga vaheetappe, siis Eestis jõudis 1990ndate algul Postimehe (ja ka teiste ajalehtede) toimetusse arvutite uusim tase. Sellega seoses hüpati tehnilises mõttes üle mitme aastakümne ja arenguetapi. 

Arvutite tulek tõi kaasa olulised muudatused lehetoimetuste personalis. Keskealised pikalt ajakirjanduses töötanud inimesed ja eriharidusega polügrafistid, kes töötasid kinnistes trükikodades, asendusid noorte arvutit tundvate inimestega, kes sageli ei teadnud omakorda midagi ajakirjandusest ega lehekujundusest. Toona oli olulisem aga oskus uue tehnikaga hakkama saada ning ametit õpiti töö käigus. 

Ümberkorraldused võtsid aga aega. Hoolimata sellest, et 1990ndate keskpaigaks oli arvutist saanud levinud kontoritöövahend, ei kasutanud veerand ajalehtedes töötavatest ajakirjanikest arvutit üldse.

Ajalehetoimetuse töötsükkel Eestis vahetult enne arvutite kasutuselevõttu (Edasi näitel)

• Tekstid kirjutati enamasti käsitsi ning ilmumiseks kulus 2-3 päeva.
• Kui autor ise masinal ei kirjutanud, siis lõi käsitsi koostatud materjali masinal ümber masinakirjutaja.
• Masinakirjas käsikiri läks osakonnajuhatajale ja sealt keeletoimetajale. Vajadusel lõi peale paranduste tegemist masinakirjutaja teksti veel kord puhtalt ümber.
• Edasi läks käsikiri toimetuse sekretariaati, kus valiti fotod ja planeeriti järgmise päeva ajalehe küljed.
• Sekretariaat läkitas masinakirjas teksti trükikoja tinalattu, kus sisu laoti tinaridadeks.
• Valitud fotod mõõdeti maketi jaoks parajasse suurusse ja saadeti sobivas vormis klišeerimiseks trükikotta.
• Järgmise päeva ajalehe sisu planeeriti lehekülgede kaupa paberile (maketilehtedele).
• Peale korrektuuriringi lisati valmis tinaküljele tsinkplaatidele tehtud fotojäljendid või hilisemal ajal pildistati külg filmile, millele lisati montaažilaual fotod. Kokkukleebitud filmist sai hiljem trükiplaat.
• Ajaleht trükiti ning saadeti tellijatele ja müüki. 

Mida muutsid arvutid ajalehetoimetuse töös

• Küljendamine ja kujundus muutusid arvutipõhiseks ning osa tehnilisest tööst liikus trükikojast toimetusse.
• Kadusid masinakirjutajad, tinaladujad ja –küljendajad.
• Toimusid ümberkorraldused toimetuste ülesehitustes.
• Ajalehe töötsükkel muutus märksa kiiremaks. Kadus vajadus peale parandusi tekste masinkirjas ümber lüüa.
• Pilte sai operatiivselt sisse skännida.
• Palju kauem oli aega teha lehe sisus muudatusi. 

Tehnoloogia edasine mõju

Sellega suured muudatused trükimeedia organisatsioonides aga ei piirdunud. Märkimisväärse jälje on jätnud ka sotsiaalmeedia tormiline areng ning nutitelefonide populaarsuse kasv. Selle tulemusena on aina rohkem inimesi omavahel regulaarses ühenduses, sisu loomine on muutunud hulga lihtsamaks ja kiiremaks ning selle jagamine operatiivsemaks. Ühtlasi on tekkinud varasemaid ärimudeleid õõnestav eeldus, et värske info peaks olema tasuta. 

Tänapäeval eelistavad paljud inimesed traditsioonilistele kanalitele sotsiaalmeediat. Sarnase tee on valinud ka reklaamijad, mis mõjutab tugevalt kirjastava meedia vanade ärimudelite kasumlikkust. 

Uudiste kvaliteet

Tänapäeval võib uudise autoriks olla igaüks. Ka vahendid selle levitamiseks on käeulatuses. Kui varem eraldasid sõltumatute meediaväljaannete professionaalsed toimetajad terad sõkaldest ning seisukohti kujundati suuresti (vähemalt osaliselt) kontrollitud info pinnalt, siis nüüd on filtreid vähem. Või õigemini nad on teistsugused. Iga sotsiaalmeediakasutaja teabevälja määravad automaatsed algoritmid ning inimese enda tegevus konkreetses keskkonnas. Tulemuseks peaks olema personaliseeritud infovoog. Reaalsuses võib selleks aga olla nö kajatuba, mis peegeldab tarbijale tagasi tema enda seisukohti ja maailmavaadet.

Priit Hõbemägi ennustas oma artiklis „Uudiste lõpp ehk kuidas Facebook ajakirjanduse alla neelas“ (23.03.2016), et uudiste kirjastajad on sunnitud oma tegevust oluliselt muutma. Tema sõnul võib meediafirmade tulevikuks olla stuudiomudel, mis juhib lugusid, talente ja tooteid üle suure hulga seadmete ning platvormide. Selle järgi muutub ajakirjanduse postitamine otse Facebooki või teistele platvormidele pigem reegliks kui erandiks ning väljaande enda kanalite pidamine võib kõrvale jääda. Seega kaoks ka igasugune erinevus platvormi ja kirjastaja vahel.

Mida võiks tuua tulevik

Seniseid trende arvestades saab ajakirjandus minna veelgi personaalsemaks. Näiteks pakkuda inimestele sisu vastavalt nende vajadusele. Kui süsteem arvab, et oled teemaga juba kursis, siis läheb artikkel detailidesse. Kui teema on lugejale võõras, siis alustatakse suuremast pildist. Selle põhjal ei otsusta tehnoloogiline abimees mitte ainult, kellele lugu näidata, vaid ka millises vormis. 

Tehnoloogia toel saab muuta kogemust ka mõjusamaks. Hetkel on ajakirjanduses veel suuresti kasutamata virtuaalreaalsus. Ühes vastavate seadmete levikuga tekib võimalus pakkuda senistest videotest ja helisalvestistest märksa haaravamat kogemust. 

Kolmas suund on automatiseeritud sisutootmine. See on esmajärjekorras võimalik kindlate teemade puhul, kus loo vorm ja ülesehitus on võrdlemisi sarnased ning tehisintellekt suudab pakkuda kvaliteetse tulemuse. Juba praegu rakendatakse seda näiteks ettevõtete majandustulemusi kajastavate artiklite loomisel (uudisteagentuur The Associated Press) või spordisündmuste kajastamisel. Seega kohe tehnoloogia ajakirjanikke ei asenda, külla aga võib üle võtta lihtsatel faktidel ja numbritel baseeruvate lugude kirjutamise. 

Viimasest tõigast kantuna olgu siia lõppu lisatud Harvardi ülikooli teadlase Arun Vishwanath’i mõte (avaldatud portaalis cnn.com 27.02.2018) võimalikust lähitulevikust. 

Tulevikus on ajakirjanike ülesanne endiselt sündmusi kajastada, kuid loo(d) paneb kokku tehisintellekt, mis lisab andmeid ja statistikat, esitab argumente ning jõuab loo mitmes versioonis erinevate järeldusteni. Kasutades lugejate kohta kogutud andmeid (sotsiaalmeedia, online ostlemine, veebikasutus), esitab tehisintellekt inimesele just sellises vormis uudise nagu talle meeldib lugeda. Näiteks keskkonna säästmist toetavale lugejale esitatakse üleujutusi puudutav uudis kliimasoojenemise vaatenurgast. Kliimasoojenemise teooria vastasele esitatakse lugu aga vormis, mis seab kahtluse alla ilmastikku uuriva teaduse. Lugudes võib olla linke, millelt saab osta teemaga seotud tooteid ning viiteid sotsiaalmeediakanalitele, mille vahendusel jagada sarnaseid maailmavaateid. Sisuliselt tähendab see täiuslikku tehisintellekti loodud kajatuba, kus kõik on alati sinuga nõus.

See oleks paradiis turundajatele, aga hävitav demokraatiale, mis toetub hästiinformeeritud inimestele, kes kujundavad oma arvamuse erinevate seisukohtade baasilt.

Kokkuvõttes võib öelda, et tulevikku täpselt ette ennustada ei ole võimalik. Küll aga võib kindel olla, et tehnoloogia mõjutab meie tööelu ning neil muutustel tasub silm peal hoida. Soovime, et eestlane võtaks elu kui pidevat õppimisvõimalust ning oskaks rakendada tehnoloogiat nutikalt oma eesmärkide teenistusse.

Allikas: Tööelu