Milline on õiglane pensioniiga?
Eelmisel nädalal esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta ja ettepanekud senise korra muutmiseks. Neist ehk enim tähelepanu on pälvinud võimalik pensioniea tõstmine 70 eluaastani. Järgnenud debatt on küll olnud tuline, kuid vajaduses pensioniiga tõsta, ei ole otseselt kahelnud keegi.
Muutusi pensionisüsteemis tingib demograafiline paratamatus. Vanadussõltuvuse määr ehk 65-aastaste või vanemate ning 20–64-aastaste suhe kasvab 2040. aastaks tänaselt 32%-lt 46%-le, 2060. aastaks koguni 67%-le. Ühe pensioniealise kohta tähendab see vaid 1,5 tööealist inimest. Võttes arvesse, et kõigist 20–64-aastastest on reaalselt tööga hõivatud vaid ligi 75%, siis läheneb see suhe pigem isegi ühele. Seetõttu ei ole realistlik oodata, et järgnevad põlvkonnad suudaksid enda maksude abil vanemat generatsiooni ülal pidada. Pikenema peab nii pensioniiga kui ka suurenema inimeste enda panus pensionisäästude kogumisse.
Kuid milline vanus on pensionile jäämiseks adekvaatne? Võrreldes Eesti tänast pensioniiga – 63 aastat – muu Euroopaga, paistame pigem silma varasema pensionile mineku poolest. Jõukamates riikides on vanuselävend enamasti 65 aasta juures, Eesti saavutab selle taseme plaani kohaselt alles 2026. aastaks.
Samas ei tähenda võimalus pensionile jääda, et seda kohe kasutatakse. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest, jäävad eestlased pensionile veidi hiljem, kui seadus seda võimaldaks. Tegeliku pensionile mineku ea põhjal oleme EL-i riikide järjestuses märkimisväärselt paremal kohal, seda eriti naiste arvestuses.
Mitmes riigis jääb inimeste tegelik pensionile mineku iga riiklikule normile oluliselt alla. Näiteks prantslased ja belglased asuvad pensionipõlve pidama keskmiselt juba enne 60 eluaastat. Ida-Euroopa riikides nagu Poolas, Sloveenias või Slovakkias puudutab varane pensionile minek jällegi peamiselt naisterahvaid.
Tegelik pensionile mineku iga sõltub inimeste töömotivatsioonist, mida omakorda mõjutab seadusandlus ja majanduskeskkond. Riikides, kus kehtestatud lugematu hulk erandeid ja tagatud suhteliselt kõrge pension enne ametliku eapiiri saabumist, võib varakult pensionile jäämine olla mõistlik valik. Madalate pensionide ja suure tööjõunappuse korral, nagu Eestis täna, tasub tööturul vastu pidada aga võimalikult kaua.
Et vähendada pidevat vaidlemist poliitiliselt tundlikul teemal, on mitmed riigid sidunud pensioniea oodatava elueaga. Mida kauem inimesed elavad, seda pikemalt tuleb ka tööl käia. Samas ei pruugi keskmine eluiga väljendada kõige paremini inimeste võimet töötada. Näitena – kui Eesti inimeste oodatav eluiga sünnihetkel on viimase 10 aasta jooksul kasvanud pea 5 aasta võrra, siis tervena elatud aastate arv 3 aasta võrra. Seega võib inimene küll elada kauem, kuid tema tervislik seisund ei luba tal enam töötada.
Ilmselgelt esitab inimeste töötamine kõrgema elueani väljakutse ka tööandjatele ja riigi tööturupoliitikale. Eriti puudutab see füüsiliselt raskemaid ameteid. Nagu näitab Eesti kõrge töövõimetuspensionäride hulk, ei ole töötajate, kellel tervis endises ametis jätkamist ei võimalda, kohandumine olnud sujuv.
Milline on sobiv amet 60-aastasele, kes elu aeg füüsilist tööd teinud? Kui kontoritöötajate füüsiline vorm mõjutab nende töövõimekust vähem, on oluline küsimus ka vaimse vormi säilimine. Suuremast kogemusest hoolimata näitab enamus uuringutest inimese töövõimekuse vähenemist vanemas tööeas. Tänased kitsad olud tööturul on küll parandanud vanemaealiste tööhõivet, kuid paratamatult jääb majandus tsükliliseks ja pensionieelikute oht jääda tööturul konkurentsis alla on ilmne. Töötamine vanemas eas võib tähendada ka suuremat kihistumist. Parema haridusega inimesed on reeglina tervemad ja töötavad ametites, milles füüsiline võimekus vähemtähtis. Madalama haridusega füüsilist tööd tegevate inimeste jaoks vaesusrisk pensioniea pikenedes aga suureneb.
Passiivsus pensionikogumisel toidab tulevasi populiste
Lisaks pensioniea tõstmisele on arutelu all ka pensionisüsteemi rahastamine, eriti mis puudutab pensioni esimest sammast. Nimelt koosneb see täna baasosast, mis on kõigi jaoks ühesuurune, staažiosast, mis sõltub tööstaažist ja kindlustusosast, mis sõltub varasemast sissetulekust.
Koos sissetulekust sõltuva panusega II ja III sambasse tähendab see, et tulevaste pensionäride vahel hakkab valitsema oluline pensionide ebavõrdsus. Sotsiaalministeeriumi analüüsi kohaselt tõuseb 20% rikkamate ja 20% vaesemate pensionäride keskmise pensioni suhe tulevikus praeguselt 1,6-lt umbes 4-le. Uue ettepaneku kohaselt soovitakse I samba puhul sõltuvus sissetulekust kaotada, jättes alles vaid baas- ja staažiosa.
Kas meile see maailmavaateliselt meeldib, ei oma tänases päevas isegi tähendust. Sellest olulisem on suureneva pensionäride arvu mõju poliitikale tulevikus. Kui täna moodustavad 65-aastased või vanemad inimesed valimisealisest elanikkonnast 19%, siis 2040. aastal kolmandiku. Praeguse trendi jätkumisel on Eestis tekkimas suur hulk vaeseid ja väike hulk jõukaid pensionäre. Ideaalne platvorm tulevastele populistidele. Ilmselt on nüüd mõistetud, et läbi baassissetulekut tagava I samba ei ole ebavõrdsuse täiendav võimendamine mõistlik.
Hoolimata praegustest reformidest on selge, et inimeste enda panus tulevase pensioni kogumisse peab oluliselt suurenema. Viimast ei toeta poliitikute komme mõtlematult pensionisammaste jätkusuutlikkust kahtluse alla panna.
Finantsturud jäävad volatiilseteks, kasvuperioodidele järgneb languseid, kuid soovides kogutud vara kasvatada, puudub pensionifondidele alternatiiv. Omaette küsimus on, kas tänane korraldus on piisava mõistliku sissetuleku tagamiseks. I ja II sambast heaks äraelamiseks tulevikus ei piisa. Eksperdid võivad lõputult jääda rõhutama vabatahtliku kogumise olulisust, kuid hetkel panustavad III sambasse vaid väga teadlikud ja jõukamad. Pealegi meenub vajadus pensioniks koguda tavaliselt peale 40. eluaastat, 15 aastat liiga hilja. Nii süveneb oht, et aastal 2040. on meil populistlikele poliitikutele mõni väga mõjus kampaanialoosung pakkuda.
Seetõttu peab riik seadusandlikult hõlbustama pensioniks säästmist. Hea algatus oleks maksumeetmetega motiveerida tööandjaid osa palgafondist hoopis töötaja pensionifondi paigutama. Abi võiks olla ka “opt-out” põhimõtete juurutamisest pensioniks säästmisel – näiteks võiks osa palgatõusust liikuda pangakonto asemel pensionifondi. Vaadates selleaastast palgakasvu numbrit, oleks selleks ruumi küllaga. Paljude jaoks piisaks ilmselt sellestki, kuid riigi otsusega töötaja panust II sambasse tõstetaks, kuid jäetakse inimesele võimalus enda avalduse alusel see tagasi pöörata. Kui paljud selleks vaevuksid?
